GALERII | Helene Vannari lahkus viimset korda lavalt. „Armas Leeni, me ei unusta sind kunagi. Olgu taevas sulle lahti.“

Jaanus Kulli

Salme kultuurikeskuse ees on tuul lõikavalt külm, mida isegi varakevade keskpäevane päike ei suuda soojendada. Milline oli ilm siis, kui noor Helene Vannari koos lavakooli neljanda lennu kursusekaaslastega esimest korda üle Salme kultuurimaja ukse astus? Tegelikult polegi see oluline. Hoopis tähtsam, et just selles majas Panso käe all sai ta oma esimesed lavakogemused, esimesed tõehetked publiku ees seistes.

Pühapäeval on Helene ehk Leeni, nagu eranditult kõik kolleegid teda hüüdsid, taas sellel laval. Viimast korda. Tinglikult öeldes oma teises kodus. Salme kultuurikeskuses, mis on nüüd ajutiseks koduks linnateatrile, oli ta hingekirjas alates 1976. aastast, kui ta Eesti NSV riiklikusse noorsooteatrisse tööle asus. Esmalt inspitsiendina, 1977. aastast näitlejana. Noorsooteatrist, hilisemast Tallinna linnateatrist sai Helene koduteater kogu eluks.

Kultuurikeskuse suur saal on pühapäeval leinavärvides. Musta riidega kaetud alusel lebavat sarka ümbritsevad kahel pool krüsanteemidest ja valgetest roosidest lillevanikud. Üks krüsanteemidest ja roosidest kimp lebab sargal, teine sarga ees.

Lavaesine on palistatud aga küünaldega ja neid on sadu.

Leinatalistusel saavad sõna nii linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg, Villu Kangur, esinevad veel ka Hele Kõrve, Sandra Uusberg ja Evelin Võigemast.