IGATSEVAD KOJU: Viru hotellis on ilus ja mugav, aga naised igatsevad ikkagi koju. Vasakult: Nataša ja Marina, ees Vladislav, tema selja taga teine Nataša tütar Kristinaga, vanaema Tatjana ja koerake Joy.Foto: Robin Roots
Sirje Presnal 23. märts 2022 22:30

„Meil oli Kiievis ilus ja turvaline elu. Hea töökoht, autod, korter... Suured plaanid, kuhu reisida. Ja ühe silmapilguga oli kõik kadunud,“ räägib ukrainlanna Nataša. „Ärkad kell 5.30 hommikul püssilaskude peale ja adud, et sul ei ole mitte midagi. Oled täiesti abitu ega saa teha muud, kui palvetada.“

Varahommikul kell 5.30 ärkas Nataša kummalise undamise peale. „Alguses arvasin, et see on tuul, aga siis kuulsin tulistamist. Äratasin kiiresti mehe üles: „Kuule, sõda algas!“ Sergei püüdis mind rahustada, aga me kumbki ei jäänud enam magama,“ räägib ta. „Pakkisime kibekiiresti asjad ja sõitsime mehe vanemate juurde – neil on Kiievi lähedal suur keldriga maja, uskusime, et seal on turvalisem kui Kiievis.“

Nataša mäletab, et ehkki nad lahkusid kodust hommikul varavalges, olid poodide ees juba pikad järjekorrad – kõik olid paanikas. Ja poodides valitses peagi tühjus.

Sergei vanemate juurde Kiievi külje all pages ka teine Nataša koos oma abikaasa ja ema Tatjanaga. „Kuni viimase sekundini ei uskunud peaaegu mitte keegi, et selline asi võib juhtuda,“ märgib Tatjana. „Tütar helistas mulle varahommikul: „Võta oma aluspüksid ja lähme! Jooksuga!“ Ma alguses arvasin, et ta teeb nalja, aga ei – tõsi oli taga.“

Kiiresti kadusid ajaarvamisest kalendrikuupäevad ja aega hakati mõõtma sõjapäevade järgi.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon