Martin Repinski lahkumine nii Keskerakonnast kui Keskfraktsioonist võib olla küll kergendus tema senisele parteile, kuid tegu on siiski osalise lahendusega, kuna peakangelane ei kavatse seejuures lahkuda riigikogu liikmete seast. Asjade selline seis näitab samas, kui tugevail jalgadel seisab Eesti parlamentarism – rahva poolt valitud saadik on oma otsustes sedavõrd vaba, et kellelgi pole õigust teda kohalt lahti kangutada – kui asi ei lähe just saadikupuutumatuse äravõtmiseni nagu see Mihhail Korbi puhul on juhtumas.
Repinskiga oleme aga olukorras, et saadik, kelles erakond nägi kunagi ministriainest, näikse rohkem keskenduvat nii kuluhüvitistega segaduste tekitamisele kui ka riigikoguvälistele tegevustele, näiteks vahepeal taksot sõites.
Kuid olukord, kus saadik tangib ohjeldamatult kütust ja üürib korterit, kus tegelikult elab keegi teine, kergitab igihalja kuluhüvitiste sihipärase kasutamise teema ning tegu pole sugugi mitte Repinski personaalküsimusega. Piisab ühest trikitavast saadikust, et määritud saaks kogu riigikogu maine. Kas aga poleks õige aeg just nüüd, mil järgmiste riigikogu valimisteni jääb aasta, hüvitiste teemal sarvist haarata?
Kui maksta senised kuluhüvitised riigikogu liikmeile kas täielikult või osaliselt palgana välja, saaks löödud mitu kärbest hoobiga. Kaoks ära piinlik tšekimajandus, millel pahatihti raha välja skeemitamise maik man. Riigikogu raamatupidajad vabaneksid hulga aega nõudvast tšekkide töötlemisest. Ka muutuksid ka riigikogulaste kulutused tõenäoliselt mõistlikumaks, sest mitte igaüks ei raatsiks nüüd juba isikliku palga eest rentida sedavõrd kallist autot või korterit, kui seda seni on tehtud pelgalt ettenähtud kuluhüvitiste iga hinna eest ärakulutamise nimel. Lisaks suureneks riigikogu liikmete palk, mida nii mitmedki on seni pidanud vähemotiveerivaks.
Vastuargumendina võib väita, et hüvitiste kaotamisega tehakse liiga ääremaade saadikuile, kelle võimalused kohtuda valijatega seetõttu ahenevad. Samas ulatuvad Eesti vahemaad harva üle paarisaja kilomeetri ning suur osa inimesi üle Eesti käibki sel moel oma kulu ja kirjadega pealinnas või lahe taga tööl. Nii elaks ka riigikogu samas taktis ülejäänud rahvaga ja Repinski-sugustel poleks enam ameti määrimise võimalusi.
Kommentaarid