LUGEMISSOOVITUS | „Hetkel, mil ütled endale esimest korda „Ma väärin paremat“, saab sinust uus inimene.“ (2)

Florence on oma noore ea (23) kohta ääretult tugevate seisukohtade ja kindlate arusaamadega naine, kes ei karda rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on. Ääretult vinge kujundusega raamatus julgustab Given kõiki naisi endaga sõbraks saama ning ennast oma kehas hästi tundma – ja mis kõige olulisem, ennast mitte teistega võrdlema. Ja selle asemel, et teistest halvasti rääkida, soovitab ta pigem leida kõigis midagi head (tundub küll juba äraleierdatud teema, kuid paraku on vaja seda aeg-ajalt iseendale meelde tuletada).

Kuigi mõne lugeja jaoks võivad Florence’i seisukohad olla liiga ülbed, pealetükkivad vms, siis kindlasti suudab igaüks leida nende kaante vahelt oma tõe, mis ei pea 100% autori omaga ühtima. Eelkõige soovitaksin seda teost just nooremapoolsele lugejaskonnale, et nad saaksid juba varakult aru, et ennast kehtestada ning julgeda olla see, kellena me end päriselt tunneme, on täiesti normaalne ja vajalik. 

Loe ka katkendit raamatust:

OLED OMA ELU ARMASTUS

Üks radikaalsemaid asju, mida kapitalistlikus maailmas teha saad, on ennast armastada. Eriti, kui armastusest enda vastu piisab, et tunda end hästi ka ilma romantilise partnerita.

Mõtlen sageli, kui väga oleks noorem mina vihanud inimest, kelleks ma olen kujunenud. Kui 14aastane mina oleks kuulnud mu suust sõnu „Olen oma elu armastus“, oleksin pidanud end edevaks, enesekeskseks ja isekaks. Ma ei imestaks, kallis lugeja, kui ka sina praegu nii arvad. Tegelikkuses on paljudel inimestel väga ebamugav enda kohta häid ja positiivseid asju öelda. Naistena õpetatakse meile, et nii teha on „edev“. Kui näeme teisi enesekindlusest pakatamas, meenub, et me ei väärtusta ennast nii palju, kui peaksime. Oleme sunnitud seisma silmitsi tõsiasjaga, et sügaval sisemuses me tegelikult ei armasta ennast ning selle teadmisega hakkama saamiseks üritame teisi maha teha. Aga selleks, et lõpetada enda valu teistele projitseerimine ja parandada suhet iseendaga, on vaja hoiakuid muuta.

Elame maailmas, mis lõikab meie ebakindlusest kasu. Liiga sageli on just patriarhaalne süsteem see, mis ütleb, et peaksime armuasjades järeleandmisi tegema ja juhib meid emotsionaalselt alandavatesse ja ahistavatesse suhetesse. Otsus, et väärid enamat, on räigelt radikaalne, kuna astud aktiivselt vastu sajanditepikkusele ühiskondlikule ajupesule ja rõhumisele. Ütled maailmale, et näed nende pasast läbi. Et teadvustad sundust teatud viisil eksisteerida (abielluda esimese mehega, kes sind jalust rabab ja temaga lapsi saada), ent valid oma tee ja elad enda reeglite järgi.

Hetkel, mil ütled endale esimest korda „Ma väärin paremat“, saab sinust uus inimene.

ELU ON NIIGI LÜHIKE – ARMASTA ENNAST LÄBI JA LÕHKI

Eneseabi ja enesearmastust pakendatakse enamasti viisil, mis süvendab eeldust, et naised peavad koguaeg olema ihaldusväärsed ja talutavad. Premeeri ennast! Osta meie näomask! Poputa seda! Poputa toda! Raseeri oma jalgu! Niisuta nahka! Me ei ürita sulle midagi müüa – see on sinu heaks! See on eneseabi! Ma ei tea, kuidas teil, aga olles aastast aastasse kuulnud, kuidas naiste kehad välja peavad nägema ja mida kõike neilt nõutakse, tundsin, et mu keha ei ole minu oma – ja seda tunnet ei juuri välja keegi võõras, kes mulle kuumasid kive seljale laob. Selline „enesearmastus“ toob mind algusesse tagasi, kuna minu väärtuse määrab näo ja keha ihaldusväärsus. Kuigi enda eest hoolitsemine ja tunne, et olen kena, teeb mind rõõmsaks, on see vaid ajutine lahendus. See on kiire lühiajaline tunnustus, mis juhib tähelepanu kõrvale.

Ükski spaahoolitsus, vahatamine ega näohooldus pole mind õpetanud ennast armastama. Oi ei. Minu teekond algas hoopis 14aastasena, kui lamasin keset rahvarohket parki, kus kõik mu kooli tüdrukud käisid. Üritasin end kõigest väest veenda, et mul oleks ükskõik, mida nad must arvavad. Kinnitasin endale, et kui suudan seal lamada ja kuulata ühe laulu nii, et mind ei koti, mida keegi teine arvab, siis olen kõigeks võimeline. See oli minu jaoks oluline hetk. Kõige rohkem maailmas kartsin teiste arvamust ja pidin oma hirmust üle saama. Olin emotsionaalselt ahistavas kaassõltuvussuhtes ühe sõbrannaga, kes mõni aeg hiljem, kui temani jõudsid kuulujutud mu toitumishäirest, isoleeris mu meie ülejäänud sõpruskonnast. Kannatasin sotsiaalse ärevuse all. Kartsin tunduda „eraklikuna“. Kartsin enese avastamist, seda, kes ma eraldiseisvana teiste vajadustest olen, sest kui aus olla, mul polnud aimugi. Kuna olin oma sõprade grupist pagendatud, ei jäänud mul muud üle, kui teada saada.

Niisiis, pargis üksi lamamine hirmutas mind, aga päästis ka vabaks elust, mida piirasid teiste hinnangud. Mitte kiusamine ei „teinud minust seda, kes täna olen“, vaid mu vastupidavus ja võime kohaneda. Astusin välja mugavustsoonist ja sisenesin elamise maailma. Sain aimu, milline mu elu olla võiks, kui ütleksin päriselt lahti vajadusest teistele meeldida. Kui ma poleks tookord parki lamama heitnud, ei kirjutaks ma praegu seda raamatut, kuna poleks leidnud julgust häbenematult oma arvamust avaldada. Võime seda teha sündis tollel hetkel. Punkt.

Mõtle millestki, mida soovid, et saaksid teha. Mis sind takistab? Kas vihkad juba mõtet avalikus kohas üksi olemisest või äkki hoopis enda ettekujutust sellest, mida teised sinu üksi olemisest arvavad? Minu jaoks oli kindlasti tegemist viimase variandiga. Mõte üksi väljas olemisest? Puhas lõbu. Mõte, et teised näevad mind üksi? Põrgu. Ma nautisin omaette olemist, aga kartsin, et teised arvustavad mind selle pärast.

Põhimõte on sama, mis kehakarvade puhul. Olin aastaid tõsiusklikult raseerinud, enne kui taipasin, et minus ei tekita karvad mingit ebamugavust; kartsin hoopis, et karvade nägemine on teistele ebamugav. Minu hirm selle ees, mida teised arvavad karvadest, mis mu kehal kasvavad (samamoodi nagu meeste karvad, mida ühiskond peab aktsepteeritavaks) pani mind haarama raseerija järele ja iga nädal kaenla alt ja jalgadelt karvu ajama.

Selliseid iseseisvaid otsuseid teha on keeruline, kuna see nõuab, et vabaneme eluaegsetest harjumustest. Asja võib veel keerulisemaks muuta see, millises positsioonis on su identiteet laiemas ühiskondlikus kontekstis, ja sõltuda ka klassi-, võimelisuse-, seksuaalse orientatsiooni, rassi-, paiksoolisuse jms privileegist. Naisena elamine seab niigi palju piiranguid sellele, mida saame ja ei saa teha – peame kasutama ohutusmeetmeid, olema pidevalt valvel ja tegema kompromisse, et end avalikus kohas ohutult tunda. Miks siis peaksime oma vabadust veelgi piirama?

Tegelikult ei vaata keegi sind, mõeldes „Mis kuradi pärast ta üksi on?“. Enamasti ei tulene meie ebakindlus sellest, et meile miski ei meeldi, vaid sellest, mida arvame teisi mõtlevat, kui nad meid näevad. Aga tegelikult ei huvita see kedagi, sest nad on liiga ametis enda peas toimuva dialoogiga. Kui sa pole seda kunagi varem teinud, luba mulle, et lähed endaga kohtingule. Ära võta kaasa sülearvutit, ära kasuta telefoni, mine täiesti üksi, ainsaks eesmärgiks süüa, juua ja vaadata, kuidas maailm möödub. Elu on liiga lühike, et oodata, kuni keegi sind kuskile kutsub. Oled oma elu armastus, nii et käitu vastavalt ja vii ennast välja.

PATRIARHAAT TAHAB, ET LEPIKSID VÄHEMAGA. ÄRA LEPI.

Ühiskonnana on meil väga veider viis vallalisi naisi esitleda ja paigutada. See, kuidas räägime kolmekümnendatele lähenevate naistega, jätab mulje, nagu lahvataksid nad kohe põlema, kui kähku paarilist ei leia. Käsime neil kargu alla ajada ja survestame kiirustama, kuni nad on veel „noored ja ilusad“. Naiste hirm vallaline olemise ees on paljuski seotud suhteid ümbritseva sõnavaraga. Teeme naiste üle nalja, et kakskümmend kaks on viimne taks ja paarisuhtes nimetame partnereid oma „teiseks pooleks“, justkui vallaline olemine tähendaks ebatäielik olemist. Heteronormatiivsus on paljusid meist totaalselt perse keeranud, sest eelistame toksilist suhet vallaline olemisele. Heteronormatiivsus tahab, et naised lepiks vähemaga.

Heteronormatiivsus on meid veennud, et vallaline olla on traagiline, justkui oleksime vastu tahtmist „järgmise suhte ootuses“ ehk olukorras, kust peame esimesel võimalusel pääsema. Hoiakute muutmine võimaldas mul ka vallaline olemist teisiti mõista. Sain aru, et see on valik. Valid olla vallaline, võib-olla oled alates eelmise suhte lõppemisest mõnele isegi ära öelnud ning see ongi sinu teadlik otsus olla üksi ja mitte leppida vähemaga, kui väärid. Oled endale seadnud nõudmised ning vallaliseks jäädes pead neist kinni. Oled otsustanud, et väärid head kohtlemist (mida iganes see sinu jaoks tähendab) ja kõik, mis ei lisa su elule väärtust, ei vääri selles kohta. Lihtne! Kui tead, mida partnerilt, uuelt sõbralt või ka karjäärilt ootad, saad teadlikult vältida olukordi ja inimesi, mis ei sobi sinu vajaduste ja soovidega. Võimas!

Ära lase tähelepanu kõrvale juhtida. Jätka samamoodi.

„Vallaline“ ei tähenda „ootan sind“.

Vallaline olemine on iseseisev otsus ning paljud mehed kardavad iseseisvaid naisi ja inimesi, kes ei vasta soo-ootustele. Sest me meenutame neile, et meil võib olla elus ka muid eesmärke kui nende teenimine. Naisi, kellel pole lapsi, sõimatakse isekateks ja antakse mõista nagu nende elu oleks raisku läinud. Heteroseksuaalses suhtes naisi, kes teenivad teenivad oma partnerist enam, tembeldatakse kontrollivateks ja kamandavateks.

Naisi, kes tõrjuvad lähenemiskatseid, kutsutakse frigiidseteks, kuigi sama süüdistaja võib nimetada juhuseksi nautivaid naisi libudeks. Inimesed, ning eriti marginaliseeritud kogukondade esindajad, kes otsustavad oma kehade ja elustiili üle ise, kogevad mitmekülgset vastupanu. Häbistatakse ja tõrjutakse kõike, mis astub välja narratiivist, mis ühiskond on sinu jaoks ja sinu kohta ette kirjutanud. Ühiskonnas, mis sind igal juhul karistab, võid sama hästi teha seda, mis sind õnnelikuks teeb. Kas tõstad armuelu ettepoole oma vaimsest tervisest, sõpradest ja suhtest endaga? 

Mida kõike võiksid selle suure energiahulgaga saavutada, mis jääb üle, kui lõpetaksid armuelu pärast muretsemise?

ÄRA LEPI RAASUKESTEGA. SA VÄÄRID KOGU KURADIMA KOOKI!

Aga mis need raasukesed siis on?

Raasukesed on naeruväärselt tühised asjad ja žestid, millega inimesed meid pommitavad, et jätta mulje, justkui vääriks nad kohta meie elus, mis sest, et lisavad sellele väga vähe väärtust (või üldse mitte). Sageli lubame sellist käitumist, kuna madal enesehinnang paneb meid uskuma, et väärimegi sellist armastust ja ajapikku muutub see normaalseks. Kui lepime kellegi raasukestega, lubame tal igavusest meie ellu tagasi valguda ja kohelda meid uksematina, kuna, noh, keegi pole „ust kinni pannud“.

Raasukesteks võivad olla näiteks:

- sõnumid,

- Instagrami pildi meeldivaks märkimine,

- Instagrami story’le vastamine/reageerimine,

- justkui tühjast kohast ilmunud küsimus „Mis teed?“,

- sinu ego upitavate asjade ütlemine ilma näilise põhjuseta,

- pärast pikalt kadunud olemist jälle näole andmine (sest sa oled „narkootikum“, mis parandab tema enesehinnangut, kui tal seda vaja on).

Panid ilmselt tähele, et enamik loetletud suhtlusaktidest leiab aset veebis. See on nii, sest inimesel, kes sulle raasukesi poetab, ei ole päriselt sinu jaoks aega. Sest, üllatus! Ta ei väärtusta sind. Ma tean, et seda on raske kuulda, aga selline inimene väärtustab ainult seda, mida tema ego heaks teed. Kui ta ka „leiab“ su jaoks aega, võid olla kindel, et see on alati talle sobival ajal. Hilja õhtul, kui tal on igav või kui inimene, kelle tähelepanu nimel ta on valmis töötama, ei vasta talle. Ta teab, et võib loota, et upitad ta ego jälle üles. Selline inimene loobib täpselt nii palju raasukesi, et oma kohta su elus säilitada, ent mitte kunagi nii palju, et tegelikku energiat kulutada, panustada oma aega või vastata pingutustele, mida sina vabatahtlikult ja instinktiivselt tema heaks teed.

Kohe, kui keegi on piisavalt jultunud, et üritab hoida su tähelepanu raasukestega, anna talle teada, et tahad tervet kooki (st tahad minna päris kohtingule või olla temaga suhtes). Kui ta ütleb, et ei saa seda sulle pakkuda, et ta pole valmis sulle kooki andma või lubab anda koogi sulle kunagi hiljem, jäta asi sinnapaika ja liigu julgelt edasi. Luba endale, et ei lähe inimeste potentsiaali õnge. Sa ei ole iduettevõtete investor.

Raasukestega leppides annad talle märku, et sa justkui ei väärigi enamat. Ta teab, et võib teha vähima võimaliku, et teenida välja koht sinu laua taga. Et ta võib tulla või minna, kuidas tahab, kui vaid annab sulle oma tähelepanu. See inimene on parasiit ja sina tema peremeesorganism. Aga kallis, sa väärid enamat. Igaühel meist on enda „ihaldusväärsusest“, lapsepõlvekogemustest, sõpradest, suhetest ja traumadest tulenevalt erinev arusaam sellest, millist armastust väärime. Palun tea, et ükskõik, mida sul on kästud enda kohta uskuda, kui toksilist armastust oled õppinud „aktsepteerima“ või millised uskumused ühiskond sulle pähe on pannud, ei ole sa mitte kellegi uksematt. Sa pole energiaallikas,

mida teised võivad kasutada. See on sinu laud, sina sead reeglid ja sina valid, kellel maha istuda lubad. Hakka ütlema ei inimestele, kellel on jultumust ilmuda su ellu raasukestega, sest raasukestest ei saa söönuks. Leia keegi, kes toob sulle terve koogi.

Võti on selles, et pead õppima ennast armastama ja mitte lootma teiste heakskiidule, et tunda end tervikuna. Pead õppima ise kooki tegema. Sest kui sul juba on üks kuradima maitsev kook, siis kellegi teise raasukesed ja näljaseks jätva keskpärase armastusega leppimine ei ole enam kuigi ahvatlev. Tuleb elada, mõeldes, et mitte keegi ei hakka sulle kunagi kooki tegema. Ära istu niisama ja oota, kuni keegi tuleb koogiga. Hakka ise küpsetama. Alusta algusest. Lisa koostisaineid. Katseta retseptiga. Kirjuta

koogile vaniljeglasuuris oma nimi ja pane peale lemmikud koogikaunistused. See on sinu viis keelduda vähemaga leppimast! Nii võid olla kindel, et kõik, mida eales vajad, on sul endal olemas. Vallalisepõli ja deitimine on minu jaoks väga sarnane koogi küpsetamisega. Viimistlen retsepti, õpin, millised koostisained mulle maitsevad ja mis taina ära rikuvad, et ma ei vajaks kunagi teiste abi ja mul oleks alati piisavalt, et tunda end täieliku ja rahuldatuna. 

Oled oma elu armastus. Küpseta endale ise kook.