AIVAR POHLAK: oleme ületanud piiri, teisel pool mida võis maailma pidada elamisväärseks keskkonnaks. Nii füüsiline kui ka vaimne ruum on reostatud ning inimene tunneb järjest suuremat ängi ja ärevust (1)

Tuuleparkidest. Park kui mõiste seondub üldiselt meeldivaga - puud, mänguväljakud, laste kilked. Postsovjetlikus Eestis tekkisid ka tööstuspargid. Linnatagused angaaride-laoplatside kogumid näivad OK, neist ei eeldagi loomade, liblikate, lindude ja inimeste elukeskkonda. Aga tuulikupark meres või põlismetsas pole park vaid kaevandus. Põlevkivi kaevandatakse maa alt või pealt, tuult maa kohalt. Ida-Virust näeme, et tasuta lõunaid pole. Iga kaevandus muudab keskkonda apokalüptiliselt. Milleks laiendada teadlikult taolist 'tuumaplahvatust' kõikjale? Sadadele seni puutumata km2-tele maal ja merel?