ÕL ARHIIV | Eesti vabariigi presidendi abikaasa Sirje Karis: „Kuna nüüd olen õhtuti üksi, ei tähenda see, et mul igav oleks. Minul on kogu aeg huvitav.“

ESILEEDI TIITEL ON VASTUKARVA: „Mulle ei meeldi see tiitel ja meie riigis ei ole tegelikult niisugust institutsiooni olemas. Olen seda ise rõhutanud. Meil on olemas institutsioon presidendi abikaasa, kes täidab vajadusel kohustusi, mis mulle on protokolliliselt ette pandud: seisab oma abikaasa kõrval, kui on vaja. Kõik selle, mis on ette nähtud, teen loomulikult ära – see on minu töö,“ räägib Sirje Karis.Foto: Ove Maidla

9. august 2022, 09:33

President Alar Karise abikaasa Sirje Karis tähistab 9. augustil 66. sünnipäeva. Taasavaldame sel puhul loo, mis ilmus Õhtulehe veebis 18.02.2022.

ÕL ARHIIV | Eesti vabariigi presidendi abikaasa Sirje Karis: „Kuna nüüd olen õhtuti üksi, ei tähenda see, et mul igav oleks. Minul on kogu aeg huvitav.“

Aigi Viira

Uks, millel on kalligraafiline sildike „Kontor“, avaneb vaikselt. Esiotsa ei paista hingelistki. Puidu ja puhtuse lõhn. Vaikus. Alles kahe järgmise ukse järel kostab hääl. Sirje Karise, Eesti vabariigi presidendi abikaasa, hääl. Ta on oma tööpostil Tartu laulupeomuuseumis. Just selles väärikas hoones, mille puutrepid mäletavad ka Lydia Koidula jalaasteid, asub Tartu Linnaajaloo Muuseumide direktori Sirje Karise kabinet. Muuseas, Sirje tööruumi ukse juures ei seisa ühtegi ihukaitsjat. Ning pealinna vahet sõidab ta ka pärast abikaasa Alar Karise asumist vabariigi presidendiks liinibussiga. Ning esileediks ei tasu Sirjet nimetada – säherdune laest võetud tiitel on talle vastukarva.

Sirjel on käed-jalad tööd täis. Laual on eelarvestrateegia viieks aastaks. Muuseumidele, mida ta juhib. Neid aga on kokku viis: Tartu linnamuuseum, Laulupeomuuseum, Oskar Lutsu majamuuseum, KGB kongide muuseum ja 19. sajandi linnakodaniku muuseum. Kõik need kannavad ühist pealkirja Tartu Linnaajaloo Muuseumid ning on õigusega ainsad laia ilma peal, milles pearolli täidab Tartu. Kõik need tahavad aga Sirje kindlat kätt, olgu põhjuseks siis viltu vajunud trepiastmed, auklikuks kulunud katus või tujukas küttesüsteem. „Ma lihtsalt lähen hulluks!“ ohkab Sirje reipal toonil, sest tema päevaplaanid on ääreni tööasju täis. Neid tassib ta kojugi kaasa. Mõni ime, kui tegu on viie muuseumimajaga.

„Jah, muuseume on meil päris palju,“ möönab Sirje naeratuse saatel. „Tõesti, see pole mammutmuuseum kui ERM, aga meil on viis maja ja kõik on eri kohtades. Igal pool on inimesed, kellega seotud probleemid pead kõigepealt lahendama, sest see on kõige olulisem. Kui pole inimesi, pole ka muuseumi, pole näitusi ja pole ka haridusprogramme. Mitte midagi ei ole. Kui minu tublid inimesed näiteks kaovad, siis on lõpp. Inimesi peab hoidma, et nad ikka heal meelel ja särava silmaga võtaksid külalised vastu, teeksid programme ja uusi näitusi. See on nii tähtis. Inimene on kõige tähtsam.“

Nüüd, kui su abikaasa enam ERMis ei tööta, on minevikku jäänud ka teie ühised hommikud kohvilaua taga ning 28kilomeetrine sõit Tartusse, et mõlemad jõuaksid oma muuseumi tööle. Mis veel sinu elus pärast möödunud aasta 11. oktoobrit, kui Alar Eesti vabariigi presidendiks valiti, muutus?