Marten Kuningas järelehüüdes Kaarel Valterile: kui elu on pasta Bolognese, siis surm on s**ahäda, mis sellele järgneb – kui on vaja minna, peab minema

„Kaarel. Minu klassivend põhikoolist saati. Meie toonane läbikäimine oli peamiselt kooliväliselt Kadrioru harjutusväljakul jalkat mängides. Karla elas sealt mõnisada meetrit, Metodisti kiriku kõrval. Keskkoolis liitis meid kokku muusika, filmid, kirjandus, kunst ja kõik see huumor seal vahel. Kuigi ta oli meie kambast matemaatikas ja ehitamises kõige osavam (need olid tal loomupäraselt käpas), ujus tema tähelepanu ainiti humanitaarsetes sfäärides.