Tänased noored ei pea end küll „Sõja ja rahuga“ vaevama, kuid Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimene osa tuleb neil siiski läbi lugeda
Nüüdsete koolilaste kirjandustunnid: kohustusliku kirjanduse asemel soovituslik, pakse teoseid asendavad õhemad
Kui Eesti NSV ajal koolis käinud õpilased seirasid õudusega Lev Tolstoi epopöad „Sõda ja rahu“, sest see mahukas teos troonis kohustusliku kirjanduse nimekirjas, siis praegune soovituslike raamatute rida mõjub vaat et jalutuskäiguna pargis. Liiatigi ei rõhuta keegi sõna „kohustuslik“, mis võib igasuguse innukuse halvata. „Tänapäeval kasutatakse mõistet „soovituslik kirjandus“ ja niimoodi on see ka õppekavas kirjas,“ ütleb Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Age Salo. „Teinekord kasutatakse ka sõna „kohustuslik“, aga tegelikult raamatute nimekiri kohustuslik ei ole.“
Ammu ei sunni õpetajad lapsi läbi lugema üksnes virnade kaupa klassikat. Ammu ei ole teoste nimekiri kivisse raiutud. „Õpetaja meeldiv kohustus on lastele huvitavate raamatutega lugemisharjumuse tekitamine,“ tõdeb Jakob Westholmi gümnaasiumi algklasside õpetaja Aade Veskimägi, kelle õpilased loevad nii Astrid Lindgreni „Bullerby lapsi“, Ernst Enno luuletusi kui ka päris uusi lasteraamatuid. „Kindlasti peab õpetaja olema kursis kaasaegsete lasteraamatutega. Häid mõtteid ja raamatusoovitusi saan Eesti lastekirjanduse keskuse kodulehelt. Oluline on, et laps avastaks raamatut lugedes iselugemise võlu. Loomulikult jäävad soovituslikuks lugemisvaraks ka klassikalised teosed, aga viimastel aastatel tuleb juurde väga toredaid raamatuid, milles õpetatakse õigeid eluhoiakuid ja väärtusi – sõprust, empaatiat, hoolivust ja nii edasi.“
Kommentaarid (0)