Elektriarved laekusid ja arvele kirjutatud arvud lausa sunnivad ennast analüüsima – kas arvesti ikka loeb õigesti, kas börsihinda on arvel õigesti arvutatud? Üles otsitakse vanemad arved ja võrreldakse, palju oli tarbimine ja selle maksumus mullu, tunamullu või ka kümme aastat tagasi.
„Kui ise mingeid rekordeid teha ei suuda, siis tehakse see sinu eest ära,“ tõdes ka näitleja ja riigikogu liige Raivo E. Tamm. Kui veel mullu oli keskmine elektriarve keskmisest palgast 20% kandis või alla selle, siis üle poole palgast vaid elektriarve tasumiseks kulutada on valus. Maksmist tahavad ka muud arved ja siis veel tahaks süüa osta.
Reaalselt kasvanud elektrikulude tõttu on kõik justkui avastanud, et midagi peaks tegema. Kõik pakuvad välja lahendusi, alates riiklikust elektrihinna reguleerimisest, lõpetades kiirkorras tuumajaama ehitamisest. On arukaid ideid ja on suisa ulme valda kiskuvaid lahendusi. Kuid probleemid ei ole ju ometi värsked.
2010. aastal eetrisse paisanud komöödiasari „Riigimehed“ on kohati väga prohvetlikuks osutunud. Analüütikuna etteaste teinud Agu Uudelepp kommenteeris sarja pilootosas vastuolulisi valimisküsitlusi ja tõdes olukorra skisofreenilisust, sest inimesed ei saa aru, mida nad tahavad, rahvas jookseb ühele poole, poliitikud teisele, võõrandumine on meeletu ja poliitikuid ei huvita, mida keegi teine arvab. Samas taktis on möödunud tosin aastat ja jumal teab, mida tehes on olulised probleemid tähelepanuta jäänud.
Ka ei paista, et kõik need lahenduse pakkujad oleks valmis ühise laua taha tulema ja midagi ära tegema. Sest kui üks tahab tuumajaama ja teine meretuuleparki, siis mille peaks rajama? Võib-olla peaks mõlemad püsti panema? Siis edasi: kuhu? Sest ei taheta oma tagahoovi ei kanalat ega tselluloositehast. Loll on see, kes põhjust ei leia ja praegu tundub, et loll on see, kes põhjust ei leia, miks midagi teha ei saa. Jah, tõenäoliselt läheb midagi tehes midagi ikka valesti. Juhtub. Aga valesti tegemise hirmu halvatuses oleme liiga palju tegemata jätnud ja nüüd juba pigem olgu õudne lõpp, kui lõputa õudus.
Kommentaarid