Foto: Erakogu
Raamat
25. detsember 2021, 13:31

LUGEMISSOOVITUS | Katrin Pauts on uude mõrvaloosse põiminud üleloomuliku pahatahtliku olendi, saartel tuntud külmkinga

Krimikirjanik Katrin Pauts on maha saanud järjekordse mõrvalooga, mis sedapuhku kannab nime „Külmkingauurija“ ja viib lugeja Pautsi kodukohta, saartele. Püromaani otsimisest alguse saavasse loosse põimub ka üks koletu mõrv, ning lõpuks taandub kõik ikka sinna, kuhu paljud kuriteod – armastue ja armukadeduse juurde.

Noore uurija Aleksander (Sass) Saareste kodukülas tegutseb püromaan. Kui öö varjus maha põlenud sigalast leitakse tema ema surnukeha, taipab Sass, et hullumeelse süütaja sihikul on tema ise ning et saladuse võtit tuleb otsida oma pere ajaloost. Ainuke hea asi koju naasmise juures on taaskohtumine koolipõlveunelma Freedaga. Noor naine on samuti uurija – folklooriuurija, kelle huvikeskmes on Lääne-Eesti saartel luusiv külmking, halva inimese rahutu ja pahatahtlik hing.

Pauts kirjutab raamatut tutvustades ise: „Just miilitsauurija kausta uudistades olevat ma esimest korda öelnud sõna „raamat“. Ma ei pajata siin küll tegelikest sündmustest, aga lapsepõlves kuuldud lood süütamistest ja mõrvadest ajendasid mind 1980ndatesse naasma, et luua parem kontakt kõhedusega, mille keskel üles kasvasin. Külmking on tont, keda päriselt kartsin, huhh! Ootamatu jäise õhu pahvakas, mis sind suvistel jalutuskäikudel vahel ehmatab, vot see ta ongi!“

Raamatu 272 lehekülge lähevad lennates ja kuigi kogu loo peasüüdlane selgub alles päris loo lõpus, tekib raamatut sulgedes tunne, nagu oleks lugenud vaid paarikümnelehelist novelli. Lugu on mõnusalt kompaktne, kuid siiski täis erinevaid liine. Ja kindlasti jääb seda väheks. On raamatuid, mille puhul selline lehekülgede arv on piin, ja on neid, mis võiks veel samal arvul lehtedel jätkuda. „Külmkingauurija“ on kindlasti viimane.

Pautsil on üldse komme huvitavalt kirjutada ja olen üsna kindel, et iga tema raamatute fänn on minuga ühel nõul – rohkem teoseid ühe aasta sees, palun!