ODAVALT JA IGAVALT TEHTUD SAADE: Võistlejad tegid oma kulu ja kirjadega videod, mida presenteeriti. Seejärel istusid rõõmsate nägudega stuudios, kus kaks saatejuhti neile küsimusi esitasid, ja oligi kõik.Foto: Erki Pärnaku
Aigi Viira 19. detsember 2021 22:30

Nelikümmend laulu veerandfinaalides. Kakskümmend poolfinaalis. See on tänavune „Eesti laul“, mille kohta kõigi veerandfinaalsaadete aegu rõhutati, et sedakorda on võistlus suurem kui kunagi varem. „Suurem kui kunagi varem ei tähenda minu arvates parem kui kunagi varem – see ei pruugi olla nii,“ muigab Eurovisioni ekspert Juhan Paadam. „Hea, et laule on palju ses mõttes, et rohkem laulukirjutajaid ja artiste saab ennast presenteerida. Eurovisioni laulu valiku mõttes kvantiteet aga kvaliteedile midagi juurde ei anna.“

Eesti heliloojate ja lauljate pink pole ülemäära pikk ning ülepaisutatud „Eesti laul“ ei lisa sellele ahtakesele pingile kuidagimoodi sentimeetreid juurde. „Peame ikkagi arvestama sellega, et meie ressurss on üks ja kindel, milline see siis ka ei ole. Kas me arvestame seda protsentides või kujutame ette, et see on mingi numbriline suurus – selles ei ole küsimus. See ressurss on teatud suurus ja sellega me peame arvestama ja töötama. Juurde ressurssi meile kuskilt ei tule, juhul kui me ei aseta rõhku välismaistele tegijatele, kes siin-seal praegugi „Eesti laulult“ läbi vilguvad. Küsimus aga on ja jääb, sest kui hakkame midagi sisse ostma, mis siis meie oma muusikast ja oma esitajatest saab. Avalik-õigusliku telekanali ülesanne on siiski omakultuuri eelisarendamine.“

Edasi lugemiseks: