Kole on. Ja see on väga ilus

Moodsa angloameerika õuduskirjanduse antoloogia - seisab “Süngete varjude” kaanel. Avalugu on aga hoopis H.P. Lovecraftilt - “Vari Innsmouthi kohal”. Lovecraft on moodsat õuduskirjandust kahtlemata palju mõjutanud, sestap sobib ta kogumikku hästi alustama. Seda enam, et tegu on ka ühe antoloogia tugevama jutuga.

Fritz Leiberi “Suitsutont” sellist muljet jätta ei suutnud, kuigi ka Leiber on nimekas kirjanik. Urbanistlik jutt, millest kumab läbi otsustamata sõda (“Suitsutont” on kirjutatud aastal 1941), töötus, streigid, lootusetus... Lõpupoole käib hoog lihtsalt maha ja lugu lõpeb trööstitu allaandmisega, mis väljendub linnastumise ja tööstussaastega leppimises.

Ramsey Campbelli “Ring tõmbub koomale” on seevastu üsna huvitav. Ängistav ning painajalik olukord, millesse peategelane on sattunud, kandub lugejale üle.

Lisa Tuttle “Kus kivid kasvavad” on antoloogia üks paremaid ja omapärasemaid jutte. Uudne omamütoloogia, korralik, lõpetatud süžee, ning isegi asjaolu, et hetk enne puänti on teada, millega lugu lõpeb, ei suuda üldmuljet rikkuda. Ameerika nostalgia korraliku inglise õudsuse suunas.

Terry Lamsley “Kaks tagasitulekut”. Lugu on, ebamaine liin samuti. On õudust, on korralik lõpp. Sellele vaatamata jättis mulje veidike tehislikust oskustööst.

Scott Thomase “Memento mori” kohta pole palju muud öelda kui seda, et tegu on surnuaiavandalismi põhjuste väga omanäolise tõlgendusega. Teemat arvestades - moodne tõepoolest, kuigi eriti õudsena ei mõjunud. Midagi jäi puudu.

Thomas Ligotti “Bangalo” tekitas aga tunde, et see jutt on nüüd küll valesse antoloogiasse sattunud. Midagi jubedat peale peategelase kahestumise ja ühe mõrva ei juhtu.

Chaz Brenchley “Ja beebi tantsis” on samuti psühhopatoloogiline jutt. Võigas. Nagu hullumeelsus ikka. Teatud paralleeli võib tõmmata Čapeki jutuga ühest taskust, kus küll surnud lapse ema laibakest kõigest külmkapis hoiab.

Graham Joyce`i “Masti all”. Igati hea lugu, aga jällegi vales kohas. No ei ole õudne. Pigem kisub kuhugi linnafantasy kanti.

Douglas Cleggi “Kus kärbsed sünnivad”. Jälle veidi patoloogiline. Taas võib näha, milliste perverssusteni armastav, aga haige aju võib jõuda. Samas on kärbeste jutt hoopis helgem (kuivõrd õudus üldse helge saab olla) ja ei mõju üldsegi nii võikana kui beebi. Kui õuduka kohta sobiks kasutada sõna südamlik, siis seda see on.

Del Stone jr. “Kaaslased”. Ja jälle psühhopatoloogia. Sedakorda on tegu sarimõrvariga. Ning kui need kaks asja kokku saavad, kisub jamaks. Ka see näide kinnitab reeglit.

Kim Newmani “Kuhu laibad on maetud”. Paganama hea lugu. Pea peale pööratud põhjuslikkus, peategelase muutumine koletiseks. Maiuspala.

Brian Lumley “Haggopian”. Otsad tõmmatakse kokku. Maapealsete parasiitide mere-analoogide liinist välja kooruv “merevampiir” - pihklane - on tõeliselt hea leid. Ja kuigi lõpp on aimatav, on tervik hea.

Nii et kokku on antoloogias vähemalt paar väga head juttu, natuke liiga palju psühhopatoloogiat ja paar suhteliselt mittemidagiütlevat asja. Sellisel taustal tuli meelde vana diskussioon eesti ulme tasemest ja tuleb nõustuda Mario Kivistiku tõdemusega, et pole see lugu nii hull ühti. Kui kujutleda ette, et “Süngete varjude” kõrval oleks veel üks köide - “Sünged varjud 2”, mille kaanel seisaks “Moodsa eesti õuduskirjanduse antoloogia”, siis häbeneda poleks küll midagi. Mis muidugi ei tähenda, et paremini ei saaks.