Mis teeb Eesti metsa ainulaadseks?

Kui räägitakse Vene metsast, tuleb vanemaealistel ilmselt esmalt silme ette ikooniline pilt valendavale kasetüvele nõjatuvast, oma napil eluajal heleda leegiga põlenud poeedist Sergei Jesseninist. Või Šiškini kuulus maal põlismetsas puutüvedel turnivatest karudest, mis olla tegelikult maalitud hoopis Ida-Virumaal. Siberi taiga lõputud okaspuumetsad on kindlasti kolmas assotsiatsioon eeltoodud sõnaühendiga.

Ütleme „Soome mets“ ja mis meenub? Jändrikud ja madalad männid vähese samblaga kaetud graniidil. Gallen-Kallela ühesõnaga.

Mis aga teeb Eesti metsa? Kas „kask heleroheline, pedak kuldkollane“? „Mets mühiseb ja kägu kukub raal“? Või „igav liiv ja tühi väli“? Või on meie kordumatu mets pigem meist igaühe isiklikes mälupiltides ja kogemustes ning seda polegi võimalik defineerida?

Esmalt tuleks küsida, kas Eesti mets ikka on ainulaadne. Siin saame teadlastelt ja teistelt looduseinimestelt vastuseid, mis võivad põhilises üksteisele üsna vastu käia. Ent võtame sel teemal nüüd järjest minna.

Kas teadsite, et siil Lätis ei ela?

Teadlased pole Eestis sugugi ühel meelel, kas ja kui palju erineb Eesti mets meie naabrite omast. Kas on märgata selgeid erinevusi Eesti ja näiteks kohe Narva jõe taga kasvava metsa osas? Või tuleb vahe sisse Läti territooriumiga võrreldes? Alustame mullastikust ja seentest.

„Kahjuks pean vastama, et Eesti mets ei ole kohe kuidagi unikaalne,“ ütleb mükoloog ja mullaökoloog Leho Tedersoo. „Sama kehtib ka mullastiku kohta. Paevöönd kulgeb ju ka Rootsist peaaegu Peterburini, nii et ka paepealsed ja klindimetsad ei ole täiesti unikaalsed. Minu teada pole ka selliseid seeneliike, mida on teada vaid Eestist.“

Nii, vaatame, mida ütleb zooloog? Siin läheb pilt juba mõnevõrra huvitavamaks. „Kui võrrelda Eesti ja Läti imetajaid, siis Lätis ei esine lendoravat, metslemmingut ja suure tõenäosusega ka harilikku siili,“ sedastab zooloog Harri Valdmann. „Ka tähnikhirve, keda Eestis on kütitud, Lätis tõenäoliselt ei ole.“

Metsateadlased võtavad teema lausa pulkadeks lahti ja selgitavad iga aspekti lähemalt. „Eesti on pindalalt väike, kuid metsad on siin mitmekesised, sest kliima erineb suuresti, võrreldes mereäärset ala ja sisemaad,“ ütleb Eesti Maaülikooli metsakasvatuse ja metsaökoloogia professor Hardi Tullus. „Samuti on väga erinev jääajast mõjutatud mulla lähtematerjal kruusast liiva või savini ja seda erinevates kombinatsioonides, või näiteks soomuldadest (turbast) paepealseteni. Tulemuseks on metsakasvukohatüüpide mitmekesisus. Siin peab kohe rõhutama metsateadlase Erich Lõhmuse metsakasvukohatüüpide ordineeritud süsteemi, mis on Eesti metsateaduse tippsaavutus ja maailmas unikaalne.“