KESINE VALIK: „Kui nädala eest avaldasin naiivset arvamust, et „Eesti laulu“ nimelises potis on rammusamad palad põhja jäetud, siis see päris nii ei olnud,“ tõdeb Olavi Pihlamägi.

Foto: Stanislav Moškov
Aigi Viira 12. detsember 2021 14:09

„Minu unenägu, et kohtan veel Sven Lõhmust „Eesti laulul“ teisegi looga võistlemas, osutus tõeks, kuigi ma pigem poleks Sveni asemel poistebändi Black Velvet mehistunud liikmetega püünele trüginud,“ muigab Eurovisioni-ekspert Olavi Pihlamägi. „Keda nad siis nii väga köitsid? Ehk värskelt vanaemaks saanud naisi, kelle nooruse roosades unelmates oli laulul „17“ eriline intiimsus ning täna vananevaid alfonse vaadates hakkavad sukasilmad jälle jooksma?“

Tiineripõlve unelmais hõljujad võiksid Pihlamägi sõnul kindla maa peale tagasi laskuda. „Ärge unistage!“ poetab ta irooniliselt. „Võtke ansambli nime tõlkes kui must samet ja küsigem, kus me seda musta värvi sametit enim kohtame? Õige – letaalse lõpuga üritustel! Ma ei saadaks triot veel kalmistule, kuid „Eesti laulule“ ka mitte! Sven on ikoon ja tema muusikaanne üldteada, kuid „Sandras“ pole peale refrääni midagi sellist, mis mind paneks seda teist korda kuulama. Aga arvestades selle veerandfinaali kesist taset, siis austusest Sven Lõhmuse vastu tõmbasin minagi sellele laulule ringi ümber.“ Tõepoolest, Pihlamägil endalgi tuli äsja, neljanda veerandfinaali aegu, oma unistusi korrigeerida ja mõrule tõele näkku vaadata: „Kui nädala eest avaldasin naiivset arvamust, et „Eesti laulu“ nimelises potis on rammusamad palad põhja jäetud, siis see päris nii ei olnud.“

Edasi lugemiseks: