JÄÄ JUMALAGA, ARMAS VANAISA! Kalju Terasmaa kolm lapselast meenutavad viimaseid ühiseid hetki

„Ma laulan, kas kuuled, sõnu kannavad tuuled, ehk sinuni jõuavad need, mul hinges su soojus, me päike ei looju, küll veelgi kohtume…“ Nii kõlavad Marianne Leiburi lauldud ja kirjutatud sõnad vanaisa Kalju Terasmaa 1954. aastal loodud meloodiale „Kaunid hetked“. Koos Mariannega jäävad vanaisa igatsema veel lapselapsed Henrik ja Karin. Andekas löökpillimängija, laulja ja pedagoog Kalju Terasmaa suri 28. novembril 87aasta vanuses.

Mariannel on eredalt meeles nende lapsepõlv ja pillimängud. „Vanaisa oli meie jaoks tõeline sõber. Mängisime klaverit ja malet. Kui me viimati nägime, siis rääkisimegi muusikast. Ma veel pärisin, kes on tema lemmikmuusik või mis on tema lemmiklugu,“ räägib lauljanna Marianne Leibur, kes nägi vanaisa viimati pikemalt oktoobris, kui Kalju tähistas 87. sünnipäeva. „Ta oli kogu aeg kodune. Läksin sinna ja raadio mängis kahes toas. Ta kuulas ilmselt Vikerraadiot, kust tulid lood ja saated, mis talle väga meeldisid.“