Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna pälvis helilooja Erkki-Sven Tüür

Rektor andis Rahvusmõtte auhinna koos selle juurde kuuluva, tekstiilikunstnik Anu Raua taiesega üle rahvusülikooli aastapäeva eelõhtul Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

„Ülikoolil on suur au anda Rahvusmõtte auhind helilooja Erkki-Sven Tüürile, kelle mõjukas looming puudutab südameid eestlastest kuulajate seas ja on saavutanud laia kõlapinna ka maailma muusikaavalikkuse silmis. Erkki-Sven Tüür on teinud Eesti riiki suuremaks geograafilistest piiridest, ühendades eesti kultuuri nüüdisaegse maailmakultuuriga,“ sõnas rektor. Ta lisas, et Tüüri tegevuse mõju ja mõte haakub hästi rahvusülikooli olemusega – olla eestikeelse rahvusvahelise ülikoolina ühenduslüli oma riigi ja välisilma vahel.

Tüüri viimase aja looming on jätkuvaks kinnituseks tema ajastutundlikust loojanatuurist, mis on dialoogis meie aja oluliste küsimustega. Näiteks väljendab Tüür oma 2016. aastal pikoloflöödile ja sümfooniaorkestrile kirjutatud teoses „Solastalgia“ valu kliimamuutustest ja looduse ülekasutamisest tekkinud nihete pärast, mis toob endaga kaasa tuttavate kodumaastike kadumise ja muutumise. Lisaks globaalsele mõõtmele osutab Tüür sellega ka inimsekkumisest tingitud looduskeskkonna muutumisele tema kodukohas Hiiumaal.

Erkki-Sven Tüüri 9. sümfoonia „Mythos“, mis valmis Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks, juhtis tähelepanu müütidele ja lugudele, mis on seotud Eesti omariikluse tekke ja rahvusliku enesemääramisega. Sümfooniast võib leida metafoorseid viiteid praegusaegsele Eestile, aga ka laiemalt maailmale, kus ühiskonnad on paljude vastakate jõudude ristteel.

Tüüri küllusliku loometee algusest, 1989. aastast on meeldejääv tema esimene suuremat rahvusvahelist edu toonud teos „Insula Deserta“ milles on tajutav saarelisest eraldatusest ja selle perioodi ajaloosündmuste pinevusest kantud inimhinge isiklik mõtteotsing.

Tüüri orkestrimuusika võlub oma vahendite külluse poolest. Selles leidub mõjutusi tema enda asutatud legendaarsest progeroki ansamblist In Spe, teisalt kombineerib ta klassikalist sümfoonilist orkestrikäsitlust uue muusika otsingulise ja avangardsema vaimuga. Oma loomingus käsitleb ta kõige üldinimlikemaid ja universaalsemaid teemasid, mis kõnetavad publikut olenemata nende kuuluvusest või etnosest. Selle tunnistuseks on tellimused maailma tippkollektiividelt ja ettekanded maailma parimates kontserdisaalides.

„Erkki-Sven Tüüri looming on kui kallis aare, millest meil on palju õppida nii oma juurte, Kodu-Eesti looduse ja keskkonna kui ka siinsete kultuuriprotsesside sügavamaks tunnetamiseks. Sealjuures kutsub ta oma kuulajaid mõtlema universaalsetes, üldinimlikes kategooriates,“ rääkis rektor Asser.

Tartu Ülikool on alates 2004. aastast tõstnud rahvusülikooli aastapäeval esile inimesi, kes on oma loominguga silmapaistvalt edendanud eesti rahvuslikku ja Eesti riiklikku eneseteadvust. Erkki-Sven Tüür on järjekorras 18. Rahvusmõtte auhinna laureaat.

Rahvusmõtte auhinna laureaadi Erkki-Sven Tüüri tänuavaldus

Ma olen südamepõhjani liigutatud ja tänulik selle tunnustuse eest; eelmiste Rahvusmõtte auhinna saajate loetelu on aukartustäratav ja mõeldes, et olen nüüd osa sellest reast, tunnen ma iseäralikku kõhedust. Minu jaoks on rahvuslik eneseteadvus seotud eelkõige keelega, milles ma mõtlen ja mida räägin oma kõige kallimate inimestega, milles on kirjutatud mind tuumani puudutavad luuletused ja proosatekstid. Ja mitte sugugi vähemal määral ei ole ta seotud meie elupaigaga, selle kodutundega, mida tajun meie laiuskraadile omaste aastaaegade vaheldumise tõttu peatamatult pidevas ja imepärases ümbersünnis toimivas looduses. Aga ilmselt kandub sellest kõigest ja väga paljustki muust midagi ka kõige abstraktsemasse helimaalingusse. Mulle on oluline, et see auhind tõstab esile valdkonna, mida on lihtne pidada üleilmseks nähtuseks – muusikakeel ju tõlkimist ei vaja. Ometigi on kogu professionaalne muusikakultuur osa rahvuslikust eneseteadvusest. Siinkohal tsiteeriksin professor Jaak Kangilaskit, kes esimese Rahvusmõtte auhinna väljaandmise eel 2004. aastal kirjutas: „Rahvus pole seisund, vaid kulgemine. Rahvust ei tasu võrrelda majaga, mis on kord valmis saanud ja vajab võib-olla ainult pisiremonti, vaid pigem tulega, mis pidevalt vajab uut kütteainet.“

Siia on paslik lisada – olgu nii täna kui ka tulevikus loodav eesti heliloojate muusika üheks seesuguseks kütteaineks!