Olavi Pihlamägi: „Wiiralti videost ei saanud keegi kurat aru, mis see on. Ses videos oli kõik nii valesti, kui vähegi sai olla.“

Aigi Viira

„Helenit ma edasi poolfinaali tingimata ei oleks lähetanud,“ ütleb Eurovisioni-ekspert Juhan Paadam pärast „Eesti laulu“ teist veerandfinaali. „Ent kuna Nexuse Heleni trikoo teema kasvas sedavõrd jõuliseks saate jooksul, siis ilmselt tumestas see kõik muud võimalused ümberringi ja nüüd jään ootama, kuidas see küsimus lõpuks lahendatakse,“ naerab ta. „Üldse pean märkima, et sedakorda olid kõik esinevad daamid kõvasti tuuseldanud nii omi, sõbrannade kui ka tuttavate riidekappe ning ka moedisainerite tagatubasid. Kostüümide hulk oli tähelepanuväärne!“

Trikooga või ilma, kuid Helen looga „Vaata minu poole“ on võrdselt poolfinaalis koos Triin Niitoja ja Frants Tikerpuu esitatud „Laululinnuga“, Andrei Zevakini ja Grete Paia lauluga „Mis nüüd saab“, Jyrise soome räpiga „Plaksuta“ ning Kaia-Liisa Kesleri lauldud looga „Vaikus“. „Mis seal ikka, rahvas on rääkinud, žürii on otsustanud,“ lausub Paadam. „Minu jaoks Zevakini-Paia duett ja Tikerpuu-Niitoja duo olid kindlad edasiminejad rahva häältega. Aga kui žürii saatis edasi Jyrise ehk soome räpi, tekkis tunne, et pannuksin edasi kellegi teise, kasvõi Wiiralti. Soome räpp on soome räpp, see pole eesti räpp. Mäletan, kui käisin 1995. aastal Dublinis Eurovisioni lauluvõistlusel ja seal oli räpp esimest korda suurel laval. See oli inglaste tänavabänd, kellega sai räpp ametliku aktsepti Eurovisioni kavva. Minu küsimus on, millal räpp kasvõi esikolmikusse tõuseb? Selleks, et räpp miljonid võtaks, peab sõnum tungima nii sügavale vaatajasse, et me kõik, Bosnia ja Hertsegoviinast Ukrainani, ühtviisi aru saame.“