Kui laps kaotab eluisu, siis on tema vanemad ühed parajad diktaatorid. Kindlasti ei tasu loota siis abi programmeeritud psühhiaatritest, kes olukorda veel hullemaks teevad ja mingit psühhotroopset jama sisse söödavad. Andke inimestele, - lastele vabadus. Sageli vajaksid nõustamist vanemad ise, kes on julmad nind empaatiavõimetud. Tean mida räägin, vanemad on kontrollfriigid keelavad sageli loomulikkust, lämmatavad armastust ja ühiskond ise ongi katki oma ebaloomulikkuses. Hoidke eemale ka kõigist psühhotroopsetest jamadest, nii noored kui vanemad ise, sest see kõik paiskab teid välja loomulikk
Kui lapsevanemal kaob siin elus ja riigis eluisu, siis mida me lastest räägime? Psühholoogid, psühhiaatrid, riigiteenistujad, pedagoogid, filosoofid võiksid end kokku võtta ja jõuliselt pöörata tähelepanu MIS TEGELIKULT TOIMUB Eesti ühiskonnas, peredes ja üksikisiku tasandil! Sellest meile ju Aktuaalses Kaameras ei räägita! Sellest meid peavoolumeedia ei kajasta! Ainuke, mida tahetakse inimesele pähe taguda on VAKTSINEERI! Ja te küsite, miks kaob eluisu??? MIDA me vastu saame kui me endid vaktsineerime??? Samasuguse näruse elu!
lõpuks ometi on hakatud tõelistest probleemidest rääkima. jätke see pseudopandeemia kus see ja teine, see on laste tervise päris pekki keeranud. hakake rääkima sellest, mis eestis tegelikutl toimub. lõpetage ära kuvand, pead olema ilus, tark ja osav. andekas, parim jne. laps ei tule sellega toime. tal on vaja olla laps.
KOMMENTAARID (4)