„Esmaspäeva hommik algas nagu tavaline päev ikka – enne tööle minemist käis minu õde oma kahe kalli koera – Suusi ja Sofiga – jalutamas, paitas kassi Wifit ning lukustas viimast korda oma kodu ukse. Kella 17 paiku, kui õde mööda metsavaheteed töölt koju tuli, ei osanud ta midagi halba veel oodata. See kõik kestis selle hetkeni, kuni metsatee otsa sai ja kogu tema maailm kokku varises. Seda armsat kohta paksu metsa sees, mida varem sai kutsuda koduks, enam lihtsalt ei olnud. Ka neid loomi, keda oli armastatud ja hoitud, enam ei olnud. KÕIK oli lihtsalt põlenud,“ kirjeldab Diana, kuivõrd suure tragöödia pidi tema õde läbi elama.