Ivo Linna suhtest pojaga: paljud vanemad ei jõuagi oma lastega sõpruse tasemele, aga kui oled jõudnud, on üks asi elus õnnestunud (12)

„Mäletan seda, et isa käed olid nii suured – et kuskilt ülevalt tuli käsi mu kõrvale ja mina võtsin siis ühest sõrmest nagu mingist puuoksast kinni. Selline naljakas mälestus – suur soe käsi,“ räägib Robert Linna oma esimesest mälestusest isast.

Ivo sõnul oli pojaga seoses kõige emotsionaalsem hetk siis, kui nägi esimest korda oma vastsündinud lapselast. „Teine viimaste aegade kõrghetk oli siis, kui Robert ja Anna-Liisa abiellusid. Vaat siis hakkas minu peast filmina läbi jooksma kõik, mis on olnud, lisaks tunnetus, kui tähtis laps sinu jaoks on ja mida ta on sulle andnud. See tunne ei kao kunagi.“

Refereeritud artikli täistekst Kroonikas.