Anne Parmasto koos abikaasa Valeri Vinogradoviga Konrad Mägi preemia üleandmisel.Foto: Roman-Sten Tõnissoo
Inimesed
2. november 2021, 18:55

Konrad Mägi preemia pälvinud kunstnik Anne Parmasto: „Minu maalid sünnivad lõuendiga suheldes.“ (3)

„Kunstis ja mitte ainult maalikunstis on nii, et lähed oma eesmärgi poole ja horisont on kuskil kaugel. Astud ühe sammu, kaks sammu, aga horisont läheb täpselt sama palju edasi. Nii on edasiliikumise võimalus lõputu, kuniks ise tahad liikuda,“ kirjeldab oma maalide valmimise teekonda kunstnik Anne Parmasto, kes pälvis äsja Konrad Mäe preemia.

Väärikas preemia anti maalikunstnikule isiknäituse „Kevadnäitus“ eest, mida sai vaadata suvel Evald Okase muuseumis Haapsalus.

„Eks ma ju muidugi teadsin, et mind on esitatud auhinna kandidaatide hulka, aga et mina selle pälvisin, oli ikkagi suur üllatus. Väga meeldiv üllatus,“ märgib Parmasto.

Lõputu edasiliikumine

Näitusel olid kunstniku mitme aasta tööd. „Valisin neid sinna järjepidevuse alusel ehk kuidas mul on aastatega mõte liikunud, kuidas ma olen suhelnud lõuendiga. Maalimine ongi selline protsess, et oled üksinda või tegelikult kaksinda koos lõuendiga ja suhtled temaga. See suhtlemine võib väga keeruline olla, nagu ka inimestega – vahel on kohe klapp olemas, vahel mitte. Vahel panen pildi aastateks nurka seisma ja lõpetan kunagi hiljem,“ kirjeldab Parmosto maalimisrännakut.

„Kunstis ja mitte ainult maalikunstis on nii, et lähed oma eesmärgi poole ja horisont on kuskil kaugel. Astud ühe sammu, kaks sammu, aga horisont läheb ka täpselt sama palju edasi. Nii on edasiliikumise võimalus lõputu, kuniks ise tahad liikuda,“ ütleb Parmasto ja lisab, et ka näituse koostamisel pidas ta silmas selle liikumise edasiandmist.

„Kevadnäitusel“ olid üleval tema abstraktsed maalid, mis ei olnud traditsiooniliselt seina peal reas, vaid seatud labürindina.

„Kui end ümber keerata, tekkis ükskõik millise nurga all teine kooslus ja uus emotsioon, uus mõte, uus tunne,“ kirjeldab kunstnik.

Abstraktset kunsti lahti seletada või sellel olevat emotsiooni kirjeldada on tema sõnul äärmiselt keeruline.

„Arvatakse, et maal peaks kõnetama ning muusika ja kirjandus peaks mingisuguse pildi silme ette looma. Aga mida rohkem on arvamusi, seda huvitavam. See tähendab, et see puudutab suuremat hulka inimesi.“

Kord küsinud näitusekülastaja ühel pidulikul koosolemisel Parmasto käest, mida ta oma maalidega öelda tahab. Kunstnik võttis kätte suure noa, „joonistas“ sellega laual olevale tordile pisikese lõigu ja ütles: „See, mis ma maali kohta saan öelda, on vaid nii vähe, ülejäänu kohta ei saa ma midagi öelda.“

Maalidesse pugenud emotsioonid

Parmasto sõnul on raske ka ka paari sõnaga seda öelda, kuidas sünnivad tema ideed.

„Ma ei tahaks kasutada sõna inspiratsioon, see puudutab rohkem tudengeid, kes istuvad ja ootavad, millal inspiratsioon peale tuleb. Minu maalid sünnivad töö käigus, lõuendiga suhtlemisel. Mul võib küll olla mõte, mida tahaksin teha, mingisugune värvitunnetus ja kompositsioon, mida plaanin teha, aga pildiga suheldes see areneb ja võib väga palju muutuda.“

Kunstnik tõdeb, et väga suure tõuke oma loomingus saab ta loodusest.

„Looduses pole midagi, mida me ei taju ega tea. Kõik on omavahel seotud. Suviti ma maalin päris palju looduses, ka maastikku. Enamik neist ei jõuagi kuhugi, aga see on nagu käeharjutus või emotsiooni kogemus, mis ma vahetult saan. Hiljem tuleb see minu abstraktsetesse töödesse sisse. Aga mitte lihtsustatud, vaid üldistatud kujul. Seal on suur vahe. See tunne ja energia, mida olen kogenud, olgu see siis päikeselaik asfaldil või õhtuloojang – see emotsioon puhastub, abstrakteerub ja selle kaudu tekib abstraktne kunst. Minu jaoks vähemalt.“

Parmasto räägib, et kui ta omal ajal abstaktsionismini jõudis, valitses ta maalides sinakas-hallikas-kollakas koloriit. „Olin juba nii väsinud neist värvidest, aga samas, kui võtsin paletile ükskõik millised muud värvikombinatsioonid, juhtus ikka, et lõpuks olid lõuendil jälle kollased ja sinised toonid. Siis ühel hetkel, hopsti, hakkasid punased värvid tulema ja kõik muutus,“ annab ta mõista, et iga asja jaoks on oma aeg ja jõuga seda tagant sundida ei saa.

Koroonapiirangute aeg Parmasto loomingulisust ei ole mõjutanud.

„Suhtlen ikka edasi oma piltidega. Lõpetasin kõigepealt ära oma vanad tööd, mis olid nurkadesse kogunenud, nendest läks mõte juba edasi ja tulid uued tööd. Kõik ebaoluline on välistatud ja saan tegeleda sellega, mis on minu jaoks oluline.“

Parmasto on töötanud maalikunsti ja kompositsiooni õppejõuna Tartu ja Tallinna Ülikoolis. Teda on tunnustatud Tartu Ülikooli aumärgi ja Ado Vabbe preemiaga. 2019. aastast on ta Tartu Ülikooli emeriitdotsent.

Konrad Mäe medalit ja preemiat annavad Eesti Kunstnike Liit, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Maalikunstnike Liit välja alates 1979. aastast, meenutades sellega Konrad Mägi sünnipäeva 1. novembril ja tema olulisust siinse maalikunsti arengus.