Inimesed

MISSIOONISÕDURI PIHTIMUS: kuidas jääda ellu nii, et hiljem suudaks oma tegudega veel elada (7)

Kristiina Tilk, 27. oktoober 2021 22:10
UUESTI MISSIOONILE? Selle otsustas Taavi ammu ära, et Afganistani ta tagasi ei lähe. Kas üldse missioonile, on teine asi.Foto: Aldo Luud

Kui luureohvitser Taavi Liias esimeselt missioonilt naasis, sai tema toonane elukaaslane kohe aru, et koju ei tulnud sama mees, kes sealt ära läks. „Eemalolev, järsk, ebadiplomaatiline, rahutu, kergemini ärrituv,“ loetleb Taavi sõnu, millega naine teda iseloomustas. Ise hakkas ta samu muutusi enda juures märkama pärast teist missiooni. „Mind vaevasid eri hädad: unehäired ja soovimatus suhelda ning väljas käia, ma läksin kiiresti närvi. Aga ma ei tahtnud sellest kõigest rääkida, sest tundus, et keegi ei mõista lõpuni. Tahtsin lihtsalt eluga edasi minna, aeg ju parandab haavad,“ kirjeldab mees, millise jälje kaks missiooni temasse jätsid.

Sõjaväelasena olid Taavi jaoks missioonile minek asjade loomulik jätk. 2009. aastal käis ta missioonil Kosovos, kaks aastat hiljem teenis Afganistanis Eesti jalaväekompanii Estcoy-15 ridades luureohvitserina. Mõlemad missioonid kestsid kokku seitse kuud.

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

16.07.2021
Mis tundega loevad Afganistani kiirest alistumisest endised missioonisõdurid? „Sealsel armeel puudus motivatsioon, tarvitati tugevaid narkootikume, baasides hoiti väikseid poisse seksi eesmärgil.“
13.01.2018
Iraagis ja Afganistanis sõdinud Eero Kinnunen: kõige hirmsam tunne on sõdurit lahingusse saata!