KATKEND RAAMATUST | Noor naine leitakse surnuna, kaelal vampiirihammustust meenutavad torkehaavad. Kas mõrvar on tõesti vampiir?

Õhtuleht avaldab katkendi Lydia Kangi raamatust „Oopium ja absint“ (Rahva Raamat, 2021).

Sõit doktor Erikksoni juurde oli lühike. Talle kuulus pool Fifty-Ninth Streetil asuvast, palju suurematest naabritest ümbritsetud tagasihoidlikust paekivist majast, mis asus Bloomingdale Brothersi riiete ja pudukaupade poega samas kvartalis. Tillie peaaegu ei märganudki puiesteel veerevaid tõldu ning keppe ja vihmavarje kandvaid jalakäijaid. Ta väljus ettevaatlikult tõllast ja toetus tugevalt Adale, kui nad uksele koputasid. Tillie ei olnud siin kunagi varem käinud. Kõik nende eelmised arstid olid koduvisiite teinud.

Ukse avas lihtsas mustas livrees teenijanna, kelle traatjad hallid juuksed olid kukla taha krunni keeratud.

„Preili Mathilda Pembroke tuli arsti juurde,” teavitas Ada.

„Aga muidugi,“ ütles naine naeratades. Ta lükkas ust rohkem lahti ja lasi nad väiksesse hämarasse fuajeesse. „Mu abikaasa tuleb paari minuti pärast teie juurde. Palun võtke seniks istet tema läbivaatustoas, see jääb vasakule. Kas võin teile teed või vett pakkuda?“

Tillie ja Ada vahetasid pilgu, kumbki oli oletanud, et see väikesekasvuline ja ümar, pealaest jalatallani musta villasesse riietatud naine on teenijanna, mitte abikaasa. Proua Erikkson naeratas taas, tema silmad tõmbusid nurkadest lustlikult kurdu. Ta juhatas nad tuppa, kus oli suur kanapee ja kamin, mille kõrval oli messingist söepann. Mõlemal pool kaminat olid raamatuid täis riiulid. Proua Erikkson kohendas ahjuroobiga tuld – ainsat valgusallikat toas, kuna kardinad olid akna ette tõmmatud. „Ma tulen tagasi, kui teil peaks midagi tarvis olema. Ma pean minema oma poissi vaatama,” ütles ta rõõmsalt ja pani ukse enda järelt kinni.

Tilliel oli kaminatule üle hea meel; tal oli soojast päevast hoolimata jahe. Ta läks ühe riiuli juurde ja silmitses raamatute pealkirju.

„Uurimus ravikaanidest”

„Näo ja kaela kirurgiline uuring”

„Süfiliitiliste haiguste illustratsioonid”

Ta sirutas käe kaaniraamatu poole, kuid mõtles ümber (Lucy oleks teda noominud) ja läks kanapeele istuma. Uks läks lahti ja doktor Erikkson astus sisse. Ta oli äärmiselt pikk, kidur mees, kelle nisukarva juustes oli palju halli. Tema silmad olid nii heledad, et tundus, nagu oleks keegi neisse kübaranõela torganud, nii et kõik värv oli välja nirisenud. Ta silmitses Tillie värisemist ja lingsidet, ning noogutas.

„Preili Mathilda. Tere päevast, ma vaatan nüüd seda murdu.”

Nagu näha, oli ta ka kidakeelne. Ada püsis Tillie lähedal, kui doktor Erikkson komples murtud luud mõlemalt poolt ja Tillie hoidis end tagasi, et mitte valju häälega karjuda. Arst uuris tema käsivart ja kaela, vajutas tema laud kinni, ning vaatas ka kurku ja hambaid. Kas ta oli ka tema õde niimoodi uurinud, enne kui too kadus? Kas Lucy oli tüüfusest täielikult paranenud? Sünge ilme arsti näol summutas Tillie kõnevõime.

Lõpuks mõõtis ta pikalt Tillie pulssi. Tillie piidles arsti vargsi. Mehe kulmud tundusid otse näost välja turritavat, mitte lamedalt hoidvat. See viis Tillie mõtted nende aias teeradadel kasvavatele taimedele. Ta oli botaanikaraamatust järele vaadanud, mis need on. Nõmm-liivatee.

„Ta peab rohkem puhkama, ja ringi kõndida võib ainult kodus. Pingutamine on keelatud,“ ütles arst Adale tõsiselt otsa vaadates. „Valu vastu oopiumi, kaheksa tilka iga nelja tunni tagant. Kuna kõikidel on riiulis mingisugust oopiumitinktuuri, kontrollige, et see oleks kümneprotsendiline. Minu enda tinktuur on ohutu ja alati suurepärase kvaliteediga. Valu tundes tõmbuvad lihased kokku ja luu ei parane hästi. Vajadusel äratage ta üles, et õigel ajal rohtu anda.“

„Aitäh, doktor. Proua Pembroke soovib kirjalikku retsepti, kui te nii lahke oleksite. Ta palus mul seda tingimata küsida, sest ta pelgab, et mulle jääb annus valesti meelde.”

„Hea küll. Ma tulen kohe tagasi.”

Doktor Erikkson lahkus ja Ada tõmbas kardina eest, et aknast välja vaadata. „Issand, kui pime tal siin on. Väljas laaditakse ühte suurt neljarattalist vankrit tühjaks ja kutsar on meie tõlla mujale viinud. Ta on tänava teises otsas. Ma lähen ütlen talle, et me oleme valmis.”

Kui Ada oli läinud, tõusis Tillie püsti, et lähemalt silmitseda kamina kõrval olevat messingist söepanni. See oli suure, neljal jalal kükitava kausi kujuline ning sellel oli pikk vars, et kogu asjanduse saaks kogu täiega otse tulele panna. Söepannile oli kaunistuseks söövistatud pööriseid ja lilleõisi – milline vastandlik ilu asja juures, mis on loodud kaasa aitama inimeste kõrvetamisele. Pannis oli kolm põletusrauda. Tillie võttis igaühe puust vart pidi kätte, et neid silmitseda. Üks oli mängukaartide pada masti kujuline, teine terava otsaga ja kolmanda tera meenutas tillukest kirvest. Ta võttis uuesti terava otsaga raua ja märkas selle teral mingit söestunud ollust.

„Ei tea, kas see on kübe härra Carnegie mädasest varbainfektsioonist,” ütles Tillie iseendale.

„Karta on.”

Tillie pillas raua käest ja see kukkus kolinal tahvelkildist koldesse. Ta pööras ringi ja oleks seejuures napilt tasakaalu kaotanud, kuna üks käsi oli endiselt roiete vastu seotud.

Uksel seisis noor mees, kelle õlgadel oli hall villane pleed. Ta oli peaaegu sama kleenuke kui Tillie ise. Tal olid paksud lokkis liivakarva juuksed – sama värvi nagu olid ilmselt olnud doktor Erikksoni omad, enne kui need halliks läksid. Tema silmad olid helesinised (kuigi küllap nõriseb neistki peagi kogu värv välja), ja nende all olid sompuspruunid varjud. Noormehe põsesarnad olid teravad ja nurgelised.

„Vabandust, et ma teid ehmatasin.” Tema hääl oli ootamatult madal ja kandev.

Tillie võttis raua kiiresti üles ja pani selle söepanni tagasi. Ta punastas, kuna oli nende riistade katsumisega vahele jäänud.

„Mina olen Tom. Doktor Erikksoni poeg,” ütles noormees.

„Oi! Ma arvasin, et te olete väike poiss, mitte täismees.” Alles siis, kui Tillie oli need sõnad välja pursanud, taipas ta, et need kõlasid ebaviisakalt.

„Mu ema ütleks ka nii. Ma saan esimesel septembril kakskümmend.”

„Minu sünnipäev on ka esimesel septembril!” ütles Tillie naeratades.

„Vaat kus! Nagu oleksime juba kuidagi tuttavad.“ Tom naaldus uksele, käed põimitud ümber paksu raamatu. „Vabandust, et segan. Ma kuulsin, et välisuks läks kinni ja arvasin, et siin pole kedagi. Tulin seda tagasi tooma.“

Tillie pilk järgnes tühimikku raamatureas, kuhu noormees lõuaga osutas. „Kas ma võin teile uue anda?”

„Aitäh. Aga te olete vigastatud – ma ei tahaks tüli teha.”

„Ma saan ka ühe käega raamatu kätte,” ütles Tillie naeratades. Ta astus noormehele sammukese lähemale. Too muheles kelmikalt. Rohkem süües ja vähem põdedes võiks ta päris hea välja näha. Tillie punastas veel sügavamalt.

„Olgu siis. Palun.“ Tom ulatas oma koguka köite Tilliele. „Ma loodan, et see teile otsa peale ei tee.“

„„Healoomuliste ja vähkkasvajate eemaldamine“. Sündmusrohke teos, mis! Ei tea, mis tunne võib olla kasvajat eemaldada? Kuuldavasti võivad need lubjastuda. Nagu lõiguks maisimaiust. Või sarnaneb see pigem kartuli koorimisega? Porgandi hakkimisega?“

„Kaugeltki mitte nii vegetatiivne,“ ütles Tom vaikselt naerdes. „Ma eelistaksin midagi põnevamat, aga paraku käsib isa mul arstiks õppida, kui mu valutav pea seda lubab.“

„Võib-olla sellepärast teie pea nii kangesti valutabki.“ Tillie libistas raamatu oma kohale tagasi. Ta võttis riiulist järgmise. „Palun. „Villid ja nende tekitajad. Algõpik“. Ahaa.“ Ta toksis sõrmega raamatukaanele. „Selles on kindlasti ravimeid, mis sisaldavad Lytta vesicatoria’t. Ma lugesin suvel selle kohta põhjalikult.“

Tom vaatas talle tühjal pilgul otsa.

„Hispaania kärbes?” ütles Tillie abivalmilt.

Tom pilgutas silmi ja kortsutas kulmu.

„See villimardiklane?”

„Püha jumal, kas neid isa panebki mulle selja peale?” ütles Tom. Ta muutus näost kollakaks.

„Arvata võib,” ütles Tillie. Tom meeldis talle. Noormees ei tundunud teda arvustavat, nagu tegi enamik teisi inimesi, kes hindasid tema abielulist ja sotsiaalset tarbekust, kaalusid tema viljakust, nagu oleks ta auhinnatud emis. Dorothyga ta niimoodi rääkida ei saanud. Ainult Lucyga. Ja Lucy oli kadunud.

Tillie tundis äkitselt teravat üksindust – ja taas valdas teda meeletu mure oma õe pärast. Ehk on emal ja vanaemal uudiseid, kui ta koju jõuab. „Mina olen Mathilda Pembroke. Mathilda Cora Flint Pembroke, kui ma tahaksin ametlikum olla. Aga ma eelistan Tilliet.”

„Thomas, aga nagu ma juba enne ütlesin, meeldib mulle Tom. Ah et te olete Pembroke? Kas olete oma õe juba üles leidnud?”

Tillie suu vajus üllatusest ammuli. „Kuidas te …?”

„Politsei tuli isa ja mind ja ema küsitlema.“ Tom raputas pead. „Milline kurb lugu.“

Tillie läkitas talle terava pilgu „See pole veel kurb.”

„Muidugi! Ma tahtsin lihtsalt öelda, et … küllap olete väga hirmunud.“ Tom punastas sügavalt. „Ma pole enam vestlema harjunud. Vabandust. Aga teate, ma nägin teda sel päeval, kui ta kadus.“

„Kas tõesti? Mismoodi ta välja nägi? Kas ta tundus erutunud?” küsis Tillie.

„Ta ei käitunud tavaliselt, kui te seda silmas peate. Kas teile ei räägitud?”

Tillie hakkas just küsima, mida Tom sellega mõtleb, kui välisuks lahti tehti, ning Ada ja proua Erikkson tormasid ohkides tuppa, silmad suured nagu tõllarattad.

„Tom! Miks sa oma toas ei ole?“ küsis proua Erikkson nõudlikult. „Mul on väga kahju, preili Mathilda. Ta ei peaks teiste inimeste seltsis olema – ta on nii nõrga tervisega.“

„Oh, ema. Ma suudan ometi astuda paar sammu, et endale raamatut tuua.“ Tom pilgutas Tilliele silma. „Kui ma lubaksin, söödaks ema mulle veel üheksakümneaastaseltki kaerakörti. Sa peaksid puhkama, ema, aina hoolitsed oma elu kahe mehe eest.“

Proua Erikkson peletas poja suure õrnusega uksest välja. „Hakka aga minema. Ma jätsin su tee öökapile. Topeltsuhkruga.”

Tillie avas uuesti suu, et küsida, mida Tom oli Lucy kohta öelduga mõelnud, kuid loobus sellest. Kas Lucy oli siin käies endast väljas olnud? Ada ja proua Erikksoni juuresolekul oli tema vagurus endisest ägedamalt tagasi põrganud.

„Tulge nüüd, preili.“ Ada mähkis talle õlasalli ümber ja juhatas ta väljapääsu juurde. Tõld ja kutsar ootasid nüüd täpselt maja ees. „Kas te kujutate ette,“ küsis Ada vaikselt, „kui kurjaks teie ema saab, kui ma teid otsemaid koju tagasi ei vii? Pärast seda, mis teie õega juhtus?“

„Ma tean. Muidugi, Ada. Ma sooviksin vaid doktor Erikksonile veel ühe küsimuse esitada. Lucy kohta.”

„Heldeke, pole enam ühtegi küsimust, mida teie vanaema poleks juba küsinud. Teate ju küll teda.”

Tõsi, vanaema Josephine küsitleks isegi kärbest, kui söögilaualt peaks mõni kübeke kaduma minema. Ada hakkas Tilliet tõlda aitama. Paari jala kaugusel lehvitas üks Tilliest mitte palju vanem pikk poiss möödujatele ajalehega.

„Ajalehed! World vaid ühe penni eest! Ajalehed! Brooklyni trammide streigi teine päev! Süütamised Twenty-Second Streetil! Meest peetakse Amazonase vihmametsas orjana! Ajalehed, kõigest penni eest! Vampiirirünnak Manhattanil, naine tapetud muuseumi lähedal!”

Tillie käsivarred tõusid kananahale. Ta katkestas tõlda ronimise. Tema suu oli kuivaks tõmbunud.

Lucy oli olnud teel muuseumi.

„Ada. Too mulle sellelt lehepoisilt ajaleht.”

„Ei, preili! Kõik need halvad uudised – see mõjuks teie närvidele kohutavalt. Me peaksime kohe koju minema.”

Nende huvi märgates lõi poisi nägu särama ja ta lehvitas ühe ajalehega veel innukamalt nende poole. „Ainult ühe sendi eest saate kuulda Amazonases vangis hoitavast mehest!”

„Ei, ei, mitte sellest,“ ütles Tillie. „Mida te selle tüdruku kohta ütlesite? Muuseumi lähedal?“

„Mina ütlen mida tahan, aga et tõde kuulda, peate lehe ostma,“ ütles poiss naerusui. Tal olid tänavaroti kohta märkimisväärselt heas korras hambad. „Teie saate selle poole penni ja musi eest.“

Ada tõmbus vastikusest jäigaks ja püüdis oma hoolealuse ette astuda. Tillie oleks pidanud paigale jääma ja laskma Adal vahetuskaupa teha, aga ta astus ettepoole.

„Unusta ära. Mul pole musi vaja. Mul on ajalehte vaja. Palun.”

Ta müksas Adat, kes võttis oma siidridikülist penni. Poisil olid suured pruunid silmad, paksude ripsmetega, mis jätsid Tillie omad varju. Tema mütsi alt tungisid välja lainelised pruunid juuksed, mis meenutasid tumeda šokolaadi glasuuri koogi peal. Poiss ulatas lehe ja pistis penni taskusse.

Tillie kahmas ajalehe ja uuris esikülge. „Kus see on? Kus?”

Poiss astus lohiseval sammul lähemale. „Siin.“ Ta võttis Tillielt ajalehe, avas selle õige koha pealt ja keeras uuesti kokku. Tema käed tundusid kehaga võrreldes liiga suured, justkui oleks kõik muu unustanud sammu pidada ja veel paari tolli jagu kasvada. Aga tema rõivad olid korralikud, mitte nii närused kui enamikul lehepoistest. Ta nägi välja, nagu magaks voodis ja mitte tänaval. „Ei või lasta trükimustal teie kena kleiti ära rikkuda.“ Ta andis ajalehe Tilliele tagasi ja osutas artiklile teisel leheküljel.

Tillie luges lühikese artikli ahnelt läbi.

Metropolitani kunstimuuseumi varjust leiti surnud naine.

Vampiirihammustust meenutavad torkehaavad kaelal.

Laiba kõrvalt leiti tühi absindipudel.

Ohvri isik teadmata.

10. juuni 1899 – Politsei leidis eile Fifth Avenue ja Eighty-First Streeti lähedalt Metropolitani kunstimuuseumi lõunapoolse seina juurest noore naise surnukeha. Ohvri kaelal olid torkehaavad ja surma põhjuseks näikse olevat verest tühjaks jooksmine, kuigi sündmuskohalt ei leitud verd. Neiu näis olevat surnud kaksteist tundi, enne kui tema laip leiti.

Ohvri isik on siiani teadmata, kuid politsei ootab teateid kadunud naisterahvaste kohta, kes on kahekümnendate eluaastate alguses, blondid, saleda kehaehitusega, umbes viis jalga ja viis tolli pikad, ja kes viimati nähtuna kandsid lillat siidkleiti. Laiba kõrvalt leiti tühi absindipudel.

Tillie pillas lehe maha ja vaarus tahapoole, otsides vaba käega tõllalt tuge.

„Preili Tillie! Mis on?“ hüüdis Ada. „Kutsuge arst! Kutsuge doktor Erikkson!“ Tema hääl kostis kusagilt kaugelt, nagu hüüaks ta mitme miili tagant läbi lumetormi.

Lucy. Lucy oli viis jalga ja viis tolli pikk. Lucy kandis oma lillat kleiti sel päeval, kui Tillie läks Long Islandile ratsutama. Sel päeval, kui Lucy kadus.

„Lucy!” Rohkem Tillie öelda ei suutnud. Lehepoiss sööstis liikvele, pillates käest ajalehed, mis sahinal maha sadasid, ning püüdis Tillie kinni, kui tolle põlved lõid nõtkuma ja maailm vajus kummuli.