ÕL VIDEO | Majatuur ehk Viimased päevad vanas Eesti Rahvusraamatukogus

Esimest korda hakati eraldiseisva raamatukogu plaane pidama juba 40ndatel. Lõpuks jäi maja projekteerimine arhitekt Raine Karbile. Tõnismäele hakkas maja kõrguma alles 80ndatel. Kogu Rahvusraamatukogu teket iseloomustab uskumatu ebakindlus. Ehitamine sõltus muutlikest poliittuultest, ehitusmaterjalide puudusest ja varastamisest ning töökäte puudumisest.

2018. aastal võeti Rahvusraamatukogu muinsuskaitse alla ja sellest ajast saati on peetud plaane, kuidas majast ajahamba jälgi eemaldada. Ja tööd on tõesti palju.

Maja keldrikorrusel ootab vahetamist suur ventilatsioonisüsteem, mis ei suuda enam lugemissaalidesse piisavalt värsket õhku pumbata. Ka siin on näha, kuidas suures osas liivast kokku segatud betoon mureneb ja tolmab.

Raamatukogu alumistel korrustel on hoidlad, mis tavalisel ajal oleks äärest-ääreni raamatuid täis. Praegu on suur hulk riiuleid juba tühjad, kuna raamatud on rekonstrueerimise tarbeks juba minema viidud. Väärtuslike teoste seas on ka Rahvusraamatukogu kõige pisem raamat.

Kõhedam pilt avaneb keldrikorrusel olevas gaaskustutusjaamas. Kümned punased balloonid sisaldavad süsihappegaasi. Tulekahju puhul kustutavad need kolde efektiivselt, kuid sama tõhusalt kustutavad need ka ruumi jäänud inimeste eluküünla. Raamatukogu korrastamisel vahetatakse süsteem uue vastu välja.

Paljud ilmselt ei teagi, et Rahvusraamatukogul on oma pisike amfiteater. Sammaldunud ja kergelt lagunenud kaarlava näeb päris õnnetu välja. Viimastel aastatel ei ole see väga palju kasutust saanud, kuid raamatukogu loodab, et see tulevikus muutub. Alles ta igatahes jääb.

Raamatukogu peadirektor Janne Andresoo kinnitab, et hoone üks suurimaid muresid on läbilaskev katus. Samatasandilist terrassipinda on hoonel meeletult palju ja kui kuskilt tilkuma hakkab, siis on raamatukogu töötajatel tükk tegemist, et uputav koht üles leida.

Raamatukogu sügavustes peitub ka nõukogude liidus toodetud raamatulift, mille töös hoidmiseks on vaja montööri, kes masinat igapäevaselt õlitaks ja hooldaks. Kuigi lift jääb muinsuskaitse eesmärkidel majja alles, saadetakse see rekonstrueerimise käigus puhkusele ja asendatakse uuega.

Suured plaanid on ka raamatukogu nö püramiidiga. Praegune niiske ja pime ruum plaanitakse ümber teha kohvikuks, kust näeks igas suunas üle linna. See oleks koht, kus teatripauside ajal end konjaki ja kohviga turgutada ning uuel terrassil vaadet nautida. Huvitav on fakt, et rahvusraamatukogu katuselt linna poole vaadates jääb silma lausa 12 kirikutorni.

Ja rääkides meelelahutusest. Kuna raamatukogu võtab tulevikus enda tiiva alla ka filmiarhiivi, siis sellega kaasnevalt tuleb hoonesse ka uhke kinosaal. 

Rahvusraamatukogu peadirektori sõnul on hoonele jäänud nõukogude ajast külge väärika ja massivse arhiivimaja maine, mille järgi pole tavakodanikul hoonesse asja. Kuigi raamatukogu on viimaste aastatega seda kuvandit muutma hakanud, peaks rekonstrueerimine anda sellele viimase tõuke.

‘’Praegu iseloomustab siin hämarus ja salapära. See on ühelt poolt tore aga teiselt poolt on meie kliendid seda ka ette heitnud. lahendada see valguse teema, on olnud meie sisearhitektidele ka ülesandeks,’’ seletab Andresoo.

Ühe sünguse näitena toob Andresoo välja vestibüüli mustades toonides lae, mille hoone sisearhitekt Sulev Vahtra oli algselt plaaninud valgeks.

‘’Ta(Sulev Vahtra- toim) tuli hommikul majja sisse ja nägi ehmatusega, et oli kuldne lagi. Ta küsis ehitajatelt, mis toimub ja selgus, et ehitajad olid lihtsalt leidnud sellise materjali kuskilt ja see pandi siia lakke. Et see asi vähemalt natukenegi stiilne välja näeks, värviti ta mustaks,’’ jutustab Andresoo ja lisab, et taastamise käigus tehakse lagi valgeks nii nagu hoone sisearhitekt algusest peale soovis.

Tulevikuplaanid on igathes suured ja helged. Kasutagem siis neid viimaseid oktoobri päevi, et tunda maja sünget salapära ja nuusutada vana maja lõhna. Nelja aasta pärast avaneb raamatukogu ustest sisenedes juba hoopis teine vaade.