GALERII | Tartu Kunstimuuseum on kunstnike kollektiivi Eesti Energiate päralt

Kunstnike kollektiivi Eesti Energiad – Jüri Ojaver, Paul Rodgers, Jaan Toomik ja Jaan Paavle –  seob ennekõike isiklik sõprus. Esmakordselt esinesid mehed üheskoos enam kui kakskümmend aastat tagasi, 1999. aastal Tallinnas Soolalaos. Sestsaati on toimunud kaheksa välisnäitust, kuid Eestis on tegemist alles teise ühise ülesastumisega. Praeguse näituse eneseiroonilise pealkirjaga „Harjumuse jõud“ tõdevad meistrid, et nende eneseteostuse vahend – kunst, on ajaga muutunud eksistentsiaalsest sunnist harjumuspäraseks valikuks. Vaatamata mehelikule rohmakusele, mida kunstnike sageli musta huumoriga vürtsitatud loomingule kindlasti ette heita saab, ei ole nende siiras maailmavaatluses pahatahtlikkust. Vastupidi, kui otsida Eesti Energiatele ühisnimetajat, siis on selleks osavõtlikkus.

Jüri Ojaver tõusis tähena Eesti kunstitaevasse üheksakümnendate alguses, pälvides peapreemia kahel esimesel Sorose Kaasaegse Kunsti Keskuse aastanäitusel, millele järgnes 1999. aastal Eesti esindamine Veneetsia Biennaalil koos Ando Keskküla ja Peeter Perega. Ennekõike kontseptuaalsete skulptuuride poolest tuntud Ojaveri loomingus on oluline osa ka videoteostel ja performance’itel, kusjuures kogu ta loomingut läbivaks võtteks on loosunglik-tekstilised sõnumid, mis võivad olla ka nii lühikesed kui „Kukkuu!“

Jaan Toomik on rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti kunstnikke. Olles olnud esimeste kunstnike seas, kes esindasid Eestit São Paulo ja Veneetsia Biennaalidel, on ta oma teostega pääsenud muuseumide püsiekspositsioonidesse ka väljaspool kodumaad. Toomik oli üks Eesti esimesi silmapaistvaid videokunstnikke. Tema videote näol on sealjuures sageli tegemist performance’ite dokumentatsiooniga. Samas on ta oma loomingus ikka ja jälle tagasi jõudnud ka maalikunsti juurde. Kui Ojaveri iseloomustab iroonia, Rodgers kaldub poeetikasse ja Paavle on esoteeriline päikesepoiss, siis Toomiku teosed löövad saatuse vääramatusega, millest isegi kunst väljapääsu ei paku.

Paul Rodgers on Suurbritannia päritolu kunstnik, kes tuli Eestisse vahetult taasiseseisvumise järel, 1992. aastal. Ta soovis luua kontakte Läänele suurt huvi pakkunud Ida-Euroopa kunstnikega, kutsudes neid Norwichi kunstiresidentuuri. Esimene, kellega ta saabudes kohtus, oli Jüri Ojaver. Olles esialgu arendanud kunstnikevahetust, kolis Rodgers peagi püsivalt Eestisse ning käivitas 2000. aastal koos Jaan Toomiku ja Teet Veispakuga legendaarse performance-festivali Kananahk, mis tõi välismaailmaga kontakti ihalevasse Eestisse hulga silmapaistvaid kunstnikke. Olenemata valmisobjektide, sealhulgas sageli ka videolõikude kasutamisest oma morbiidsete kompositsioonide loomisel, mõjuvad Rodgersi installatsioonid sõpradega võrreldes kõige abstraktsematena.

Jaan Paavle on kollektiivi must ratsu. Olles küll 1980. aastal lõpetanud ERKI keraamikuna, on ta rohkem tuntud luuletajana kui kujutava kunstnikuna, ning võib üsna suure kindlusega väita, et Paavle oleks veelgi tõrjutum, kui Jaan Toomik ei oleks teda oma performance’itesse kaasanud. Teisalt on Toomik ise rääkinud Paavle mõjust oma tee leidmisel filmikunsti. Paavlelt ilmus neli luule- ja üks tekstikogu, tema budismi ja esoteerikasegusest maailmapildist tunnistust andev kujutava kunsti pärand, mille sõbrad autori surma järel hoiule võtsid, on võrdlemisi suur, ent valdav enamus sellest pärineb kunstniku viimasest elukümnendist, kui ta palavikuliselt maalis.

Lisaks avati ka maalikunstnik Vano Allsalu näitus „Maailm peas“. Viltuse maja esimese korruse vallutavad värvilised, emotsionaalsed ja intelligentsed abstraktsed teosed. Publikule avaneb kunstniku stiihiline sisemaailm, mida on galeriiuksest sisenedes kutsutud avastama ning tunnetama ka külastaja – igaüks ise- ja omamoodi.

Nii näitusele kui ka sellega kaasnevasse kataloogi valitud teosed on valminud viimase kümmekonna aasta jooksul ning kunstnik on jaganud need nelja alateema alla: „Motiiv. Ainsus“, „Maal kui maastik“, „Kaose kord“ ja „Väljumine teemasse“. Ehkki kõik maalid on äratuntavalt vanoallsalulikud – värviküllased ja maalilised abstraktsed taiesed –, märkab terane silm süvenedes erinevusi kompositsioonis: piiratud ja piiramata pinnad, silmapiir või selle puudumine, konkreetne fookus lõuendil või sellele kantud maalimaterjali ühtlane intensiivsus. Näitusel on eksponeeritud kontsentreeritud valik teoseid, ent üldise terviku kontseptsioonist saab kätte kataloogist. Trükis sisaldab lisaks 71 maalireproduktsioonile ning Joanna Hoffmanni, Jaan Elkeni ja Tiit Aleksejevi tõlgendustele ka kunstniku enese filosoofilis-poeetilisi mõtisklusi.

Allsalu loomingu teemadering ulatub loodusstiihiatest mütoloogiliste konstruktsioonideni ning meeleseisunditeni, puudutades seejuures nii intiimselt isiklikke hoiakuid kui ka kultuurilisel ja sotsiaalsel väljal toimuva tõlgendusi. Kunstniku enese sõnul on tema jaoks olulised nähtava pildistruktuuri aluseks olevad mõttekoed, visuaalse ja verbaalse materjali seosed, aga samuti tähenduse tekkimine abstraktse ja kujutava piirimail.

Allsalu soovitab vaadata oma töid ja nende pealkirju koos, ühtse tervikuna. Ent ta nendib, et primaarne on siiski teos ise. Samuti rõhutab ta ajafaktorit. See tähendab, et vaatamiseks ja tunnetamiseks tuleb võtta aega. Esmamulje on üks asi, järelmaitse ja -aistingud võivad olla aga täiesti teistmoodi elamus. Süvenedes kogemus teiseneb. „Iga maal on omaette täielik ja samas ebatäiuslik maailm,“ ütleb Allsalu.

Vano Allsalu (s 1967) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maali erialal aastal 1991, näitustel esineb aastast 1984. Eesti Kunstnike Liidu, Maalikunstnike Liidu ja Tartu Kunstnike Liidu liige on kunstnik aastast 1992. Vano Allsalu on töötanud maali õppetooli hoidjana Tartu Ülikoolis ja dotsendina EKAs, samuti õppejõuna Sally Stuudios. Aastatel 2013–2019 oli ta Eesti Kunstnike Liidu president, käesoleval ajal on ta sama institutsiooni asepresident. Vano Allsalu teoseid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Akzo Nobeli ja Eesti Panga kogudes, samuti mitmetes erakogudes Eestis ja välismaal.