Eesti saadab võõrkeelse filmi Oscarit püüdma Peeter Simmi mängufilmi „Vee peal“ (2)

„Nii naiivne inimene ma nüüd ka ei ole, et see midagi erilist tähendaks,“ tõdeb Peeter Simm (pildil). „Meie ainuke lootus on võrukeelsete filmide nominatsioon,“ viskab mees villast. „Nii et meil tuleb ära oodata parim võrukeelne film.“ Lisades siiski, et loomulikult on tal Eesti filmi instituudi (EFI) kokku kutsutud komisjon otsuse üle hea meel.

„Kõikides riikides esitatakse filme, ent kui palju kõikidel nendel riikidel ja riigikestel on lootust… võib-olla on tegemist hoopis mingi rituaalse värgiga,“ jääb ta siinkohal siiski skeptiliseks. Põhjendades oma hoiakut sellega, et täna on filmitööstus löödud justkui kahte lehte. „Tehakse festivalifilme ja tehakse filme, mis peaksid rahva saali kutsuma,“ annab Simm mõista, et „Vee peal“ kuulub just viimasesse kategooriasse. „Minu jaoks on selle filmi puhul kõige olulisem, et see on rahvale peale läinud. See lahknemine toimus minu jaoks 1970ndate aastate keskel. Tänasel päeval pole Oscar enam üks ega teine. Sest Oscar on orienteeritud ikkagi suurele vaatajate hulgale. Meeldib see või mitte, aga nii on.“

Kui vanameistrilt küsida, mitmendale kohale ta oma muljetavaldavas filmograafias „Vee peal“ ise asetaks, tuleb kiire ja lühike vastus: „Ma olen kõikide nende pingeridade suur vastane. Usun, et isegi kõige paremat torumeest on võimatu pingeritta seada, sest üks oskab kõige paremini parandada kraani, teine jällegi loputuskasti. Saati siis saame filme võrrelda ning mingit edetabelit koostada. Surnud üritus.“

Filmiinstituudi sõltumatu komisjon valis Oscarit püüdma mineva filmi seitsme kandidaadi seast. „Komisjoni valikuprotsessi iseloomustas kindlasti häälte jagunemine eri filmide vahel ja valik saabus napi enamusega,“ ütles EFI juht Edith Sepp. Komisjoni hinnangul õnnestus Simmil emotsionaalset üleskasvamise lugu hästi edasi anda ning ta tunneb hoolimata karmist ümbritsevast keskkonnast oma tegelaste vastu inimlikku soojust. Lisaväärtusena jäi komisjonile silma tõetruu ajastutunnetus.

„On õnn, kui kokku saab hea lugu ja sellega hästi kokku kõlksuv loominguline meeskond,“ sõnas filmi produtsent Marju Lepp. „Loodame, et meie karuselt helge ja armastusega tehtud film läheb Ameerika filmiakadeemia liikmetele korda.“

Filmilugu leiab aset 1980ndate alguse Eesti NSVs Võrumaa looduskauni Tamula järve ääres. Peategelane Andres (Rasmus Ermel) on pärast isa Venemaale kadumist ja ema Rootsi põgenemist jäänud kohati järskude vanavanemate kasvatada. Teismelisele Andresele meeldib kalal käia ning teeb ta seda koos veidi vilus kasvanud täisealise sõbra Kollaga (Aarne Soro), keda ta peab „kõige targemaks lollipaberitega meheks“.

„Kui sa sinna hullumajja tagasi lähed, siis siia hullumajja ei jää mulle kedagi,“ sõnab peategelane nukralt, kirjeldades keskkonda, kus tal kasvada tuleb. „Nii kui vee pealt ära astud, saab elu kätte.“ Andresel tuleb kasvamise teekonnal seista silmitsi teismeea tavapäraste väljakutsetega esimesest armastusest südame murdumiseni, oma koha leidmisest kooliskäimise raskusteni, aga ka hüljatuse tundest pahurdava vanaisa tervisemuredeni.

„Simm on Ruitlase algupärasest tekstist suutnud luua elulise ja värskena mõjuva pildikese minevikust, samas hoidudes liigsesse nõukogude aja nostalgiasse laskumast ning elu hammasrataste vahele jäänud inimeste suhtes kallutatud hoiakut võtmast,“ märkis komisjon.

Filmivabrikus toodetud linateos on Simmi kaheteistkümnes mängufilm, mida peetakse ka lavastaja karjääri üheks tipphetkeks.

„... on ülimalt muljetavaldav, et kõigi noorte lavastajate pealetungi järel pole Simm kaamerat kappi toppinud, vaid on vastanud ühe oma kuulsusrikka karjääri parima filmiga. See on järjekordne võimas märk eesti filmi tasemest, rikkalikkusest, kõnetamisvõimest ja usaldusväärsusest,“ kirjutas filmikriitik Andrei Liimets Sirbi arvustuses filmi kohta.

„Peeter Simmi film vääriks suuremat tähelepanu, lisaks oleks huvitav näha, millist tagasisidet saab film rahvusvahelisel turul,“ ütles Sepp.

Lisaks Sepale kuulusid komisjoni ERRi filmiajakirjanik Kaspar Viilup, valdavalt Suurbritannias resideeruv filmikunstnik Elo Soode, operaator Ivar Taim, endine levitaja ja kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik Siim Rohtla, filmikriitik ja Pimedate Ööde Filmifestivali juht Tiina Lokk, ja filmilavastaja Moonika Siimets.

Eesti filmi- ja teleauhindade (EFTA) galal 2021. aasta septembris pälvis Eugen Tamberg parima filmikunstniku auhinna. EFTA žürii märkis Tambergi tööd tunnustades, et suurte kogemustega filmikunstnikul on õnnestunud kujutada „väikeste, aga suure hingega inimeste maailma kogu selle värviküllases detailsuses“.