Kersti Kaljulaid on viimast nädalavahetust Eesti tegevpresident. Tema tegemised jõudsid vist mingis vormis iga Eestis elava inimeseni ega jätnud kedagi külmaks. Rahvas on jagunenud kaheks – talle soovitakse anda nii kohutavaima kui ka parima presidendi hinnet.
Ettevõtjad hingasid tema valimise järel kergendatult ja seda õigustatult. Kaljulaid sai maailmas Eesti esindamisega kenasti hakkama. Ta vahetas mõtteid Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga, et luua kõigile eurooplastele digitaalne identiteet, ja diskuteeris Venemaa presidendi Vladimir Putiniga elektrivõrgu teemadel. Kaljulaid on pannud igasse kohtumisse kogu oma entusiasmi, et midagi ära teha ja tuua Eesti maailmas paremini nähtavale.
Kuid nagu alati – kes teeb, sellel juhtub ja kui teed palju, siis juhtub ka palju. Iga tegu leiab nii kiitjaid kui ka laitjaid. Kaljulaidi kõnedele ja tegudele reageeritakse. Alustades triviaalsetest norimistest, et tal on juuksed kas siis liiga pikad või liiga lühikesed, ning lõpetades kohati paradoksaalsete etteheidetega, et ta suhtleb liiga vähe rahva ja poliitikutega või et ta topib oma nina sinna, kus see oli kohatu ja mis pole nii mõnegi meelest tema asi.
Tema suurimad fännid leiavad seevastu, et ta oli parim president, kelle Eestile tol ajal valida sai – särav ja rahvusvahelise kogemusega ning mõned näevad boonusena ka naiseks olemist. Kriitikute meelest oli aga peaaegu kõik valesti – naine, liberaal ja kaua aega Eestist eemal olnu.
Kuid nii kriitikud kui ka fännid on nii mõneski asjas ühel nõul. Juhtis ju Kaljulaid tähelepanu paljudele ühiskonna väga valusatele probleemidele, nagu näiteks koduvägivald, ja tal oli alati oma arvamus, mida ta julges ka välja öelda. Ja on veel selgusetu, kas Kaljulaid läheb koduvabariigis ajalukku suure lõhestajana või meie presidendina. Võib-olla meil oligi vaja sellist riigipead, kes toob välja meie ümber olevate arvamuste paljususe. „Sõna on vaba,“ nagu seisab tema praeguseks kuulsal pusal ja ta äsjavalminud kõnede kogumikulgi.
Kommentaarid