KES VÕI MIS ON LUUPAINAJA? „Tal oli jube lõust – mao pea, hambad suulaes.“ (5)

Luupainaja all kannatanute jutu põhjal on selle nähtuse tunnuseks võõra ja pahatahtliku olendi läheduse tajumine poolunes ning kogu keha halvav õudus- ja hirmutunne.

Lõuna-Eestis elav tundliku natuuriga Mae (54) mäletab kokkupuuteid üleloomulike jõududega juba lapsepõlvest, ent märksa karmimad kogemused teispoolse maailmaga tekkisid nooreks naiseks sirgudes. Tagantjärele on ta veendunud, et tegu võis olla luupainajaga. „Ülikooli sisseastumiseksamite aegu elasime tüdrukutega ühiselamus ja keerutasime taldrikut. Ei mäletagi, kelle vaimu kohale kutsusime, aga taldrik hakkas liikuma – ja see oli nii eriline. Mõtlesin, et see ei saa olla võimalik. Küsisin, mis ma ajalooeksami hindeks saan? Vastus oli: „Ma ei ole ajaloolane.“ Pidasin vaime targaks, aga see tegelane hakkas peagi ropendama. Üks tüdrukutest, Eve, sai närvivapustuse. Läks nurka ja värises. Minul tekkis järgmisel päeval verine põiepõletik,“ meenutab Mae.

Sellega lugu ei lõppenud. Kui vastsed üliõpilased Rakvere kanti majandisse kartuleid võtma saadeti, majutati tudengineiud kahte lähestikusesse hoonesse. Eve oli ühes, Mae teises majas. Jätaks tööpäeva vahele ja sõidaks hoopis natuke ringi, nuputasid nad.