mõne 90-aastase käest, kas on rõõmus nii pika eluea üle? Ise pole niisugust näinud, kõik on kurtnud, et surm ka ei tule. Mul, 67-aastasena, ka ammu eluisu otsas.
Minu vanaema lahkus 89 aastasena vähem kui kuu enne uue eluaasta algust. Ütles mulle, et enam ei jõua ja ma leppisin sellega! Kui sageli me sellele mõtleme, mida eakas ise tunneb?
Seni ei olnud minu vanaema oma elu üle kurtnud. Oli tänulik, kui järeltulijad tema külastamiseks aega said ja tänulik iga päeva eest. Tervis läks käest ja eluisu kood sellega.
KOMMENTAARID (9)