KESKEA RÕÕMUD: tänane 50 on kunagine 40, kulumisaste on oluliselt väiksem (1)

1986, kui „Keskea rõõmud“ ekraanile jõudis, sai Kaie Mihkelson 38, Maria Klenskaja 35 ja Ülle Kaljuste 29. Nende tegelaskujud olid ilmselt umbes sama vanad, võib-olla vaid Kaljuste kehastatud Silva oli natuke Kaljustest endast vanem, sest Silval oli juba seljataga silmatorkav lauljakarjäär.

Küllap võis Silva töötada lauljana veel kaua, aga Mihkelsoni ja Klenskaja kangelannasid ootas toonase elukorralduse järgi 55aastaselt pensionileminek. No ja pensionär – VANADUSpensionär! – tähendas seda, et ka keskiga koos oma rõõmudega on seljataga ja ees ootab eluõhtu.

Mis vanus see 55 on?

Kel on silmside Nõukogude ajaga olemas, mäletab, et teinekord nägigi mitu aastakümmet rasket tööd teinud naine 55selt välja nagu memmeke, kelle trammi astudes pioneer istmelt püsti kargas ja kellele abituriendid vahel mõtlikult järele vaatasid: „Kas mina ka kunagi nii vanaks elan?“

Nõukogude seaduse kohaselt, mis kandus alguses üle ka taasiseseisvunud Eesti vabariiki, said mehed pinsile, kui 60. sünnipäev peetud. Eks ka mehi leidus igasuguseid, aga neistki olid paljud seks ajaks traumarohke füüsilise töö ning ohtra viina-suitsu tagajärjel välimuse ja tervise poolest üsna põdurate ättide moodi.

Kui toonased pensionipiirid aga praegusaega üle tuua, pole tegu ju mingite vanustega. Hea küll, profisportlane ja baleriin töötavad selles eas ilmselt treeneri ja repetiitorina (või on üldse ümber õppinud ja eriala vahetanud, nagu tänapäeval kombeks), aga üldjuhul ei paista 55aastane naine või 60nene mees välja VANADUSpensionärina.

Millal algab moodsal ajal keskiga ja millal võiks olla asjakohane hinnata – kui selline tahtmine peaks tulema – härrat või prouat „juba vanemaks inimeseks“? Selge on see, et elukaar on sellel sajandil oluliselt pikenenud: õpingu- ja tööaastaid tükeldavad perioodid, kui kolatakse mööda maailma või võetakse muud moodi aega iseendale; esimene laps sünnib üha hilisemas vanuses; pensioniiga kerkib Eestis vaikselt 65. eluaastani; tõuseb keskmine eluiga, pisitasa suureneb ka tervelt elatud aastate arv. Mis imet meie silmad siis näevad?

Täismeheiga algab juubeliga

„Tänane 50nene on kunagine 40nene, kulumisaste on oluliselt väiksem,“ ütleb androloogiaprofessor ja vananemist uurinud teadlane Margus Punab (kes saab, rõhutame selle loo kontekstis, sel nädalal, 19. septembril 55). „Umbes 30 aastaga on toimunud suur muutus, meie põlvkonna mehed on oluliselt parema tervisega kui meie isad samas vanuses. Lisaks kasvab tohutu kiirusega meeste oodatav eluiga.“

Härrade julgustamiseks on professor Punab koostanud uuele ajastule sobiliku mehe arengukõvera, kus vahetult enne 50. sünnipäeva algab täismeheiga, mis kestab umbes 73. eluaastani, sealt edasi võib härrat nimetada elukogenud meheks ning alles eakam kui 96 võiks olla vanemaealine.

Suunamudimisele ja inspireerimisele pretendeeriva mudeli mõte on lihtne: sa oled nii vana, kui vanana sa end tajud.

„See on budistlik vaade, et igaüks loob oma maailma ja mina näen tervise koha pealt väga selgelt, et inimesed ise loovad reaalsuse. Kui me arvame, et oleme 50selt vanad, siis olemegi, kui arvame, et oleme 70selt keskeas, siis olemegi,“ ütleb Punab. Tema seab tervise definitsioonis – füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu – esikohale sotsiaalse heaolu, millele järgnevad vaimne ja füüsiline.

Ilma füüsilise terviseta on keeruline tunda end kaua noorena, aga õnneks on siin vallas astutud selgeid edusamme.

„Raske mitteergonoomiline töö kulutas tohutult keha, pluss massiline alkoholi tarvitamine ja suitsetamine,“ loetleb Punab põhjuseid, miks „Keskea rõõmude“-aegsed mehed toonasesse pensioniikka jõudes sageli üsna otsas olid.

 Noored näevad pimedas?

Perearst Anneli Talvik (sai sel nädalal, 14. septembril 52) on nõus, et inimeste tervis on läinud seoses teadlikkuse tõusu ja eluviiside korrigeerimisega märgatavalt paremaks ning siingi on ülioluline iseenda tunnetamine ja maailm, mille igaüks enda tarbeks ise loob. „Kui inimene arvab, et ta elul ei ole niikuinii väärtust ega mõtet, laristabki ta tervise varakult maha. Kui inimene mõistab enda väärtust ning teab, et ta ikka ise ka mõjutab oma elukäiku, saatust ja tervist, tegutseb ta vastavalt ja see annab päris kõvasti elueale juurde,“ ütleb Talvik.

Jah, aastate lisandudes tekivad sageli teatud muutused: no ei jaksa enam gümnasistidega võidu joosta; kõne võib muutuda aeglasemaks; voodis pole niuetes enam seda rammu, mis esimesel kursusel; ning juba mõte kuulata muusikafestivalil ära kõik bändid nagu omal ajal Rock Summeril, tekitab väsimust. Õnneks pole aga vajagi kiirustada – kõik asjad saab aetud, ainult pisut teises tempos.

Selles samas „Keskea rõõmudes“ palub Heino Mandri tegelaskuju Lembit Ulfsaki omal kella vaadata: „Hakkan vist vanaks jääma, pimedas ei näe enam hästi.“

Tallinna ülikooli teadur, vananemist uuriv Tiina Tambaum (sai sel nädalal, 17. septembril 53) ei kiida niisugust pisut kahetsusega segatud vabandamist heaks. „Ei tohi öelda, et mul on ealised iseärasused, sest nooremad kuulavad ja vaatavad, et oo, need on seal mingid imelikud, neil on iseärasused. Tegelikult on see normaalsus,“ veenab Tambaum. Kui järele mõelda, siis tõepoolest, ega noorte silmad ka pimedas väga kaugele seleta. Mis puutub aga unustamisse – millegipärast sageli just vanadusega seostatud nähtusesse –, siis peaks koolilapsed kõik tööd viied saama, kuna neil püsib õpitu ju meeles. Või kuidas?

Tee, mis tahad!

Panite tähele, et Punab alustas tervise definitsiooni sotsiaalsest heaolust? Ühtpidi tähendab see kindlasti tugivõrgustikku, eelkõige peret ja lähedasi, kellega suhtlemise nimel tasub elada. Teisalt tähendab see vabadust elada rahus, nii nagu sa tahad – kartmata hukkamõistu, kuna sa ei vasta ühiskonna ootustele. Selles vallas on toimunud suured muutused.

22 pole enam ammu viimane taks ning palgatööd võid teha, kuni tahad või tervis lubab. Muide, see õigus on Eestis üsna noor nähtus. Veel 2006. aasta alguses lubas seadus tööandjal töölepingu vanuse tõttu üles öelda – kui töötaja oli saanud 65aastaseks ja tal oli õigus täisvanaduspensionile. Kell kukkus ning raamatukoguhoidja või raamatupidaja, kelle professionaalsetele oskustele ja tähtaegadest kinnipidamisele polnud kellelgi vähimatki etteheidet, lükati toolilt maha. Paratamatult võis siis tekkida tunne, et sa oledki vana ja üleliigne.

„Tänapäeval võid sa end elu lõpuni pidada keskealiseks, kui tahad. Sellest, mis sa arvad, kui vana sa oled, sõltub sinu elukvaliteet,“ kordab Tambaum üle. „Eelmisel sajandil oli ühiskondlik kokkulepe, et teatud vanusest, pensionieast, astub inimene kõrvale, eraldub, hakkab elama teistsugust elu. Nüüd seda enam ei ole. Eraldumisteooria on asendunud aktiivselt ja tervena vananemise teooriaga, kus vanematelt inimestelt oodatakse jätkuvalt kaasalöömist selles, mida nad väärtuslikuks peavad. Meie ei dikteeri, mida inimene vanemas eas tegema peab. Kui kellelegi meeldib koguda pudelikorke ja ta innustunult ajab neid mööda maailma taga, siis meie kui keskkond peame seda ainult tervitama ja toetama.“

Keha on kasutamiseks

Kontrollime mälu. Mis oli tervise definitsioonis füüsilise ja sotsiaalse heaolu kõrva kolmas komponent? Muidugi – vaimne heaolu. Punab on aastaid korrutanud: „Kui ajul on huvitav elada, ei taha keha ära surra.“ Teiste sõnadega: ka inimene, kes on otsustanud töölt koju jääda, sest ta tõesti enam ei viitsi, peab leidma endale mingi huvipakkuva tegevuse, sest muidu ta vaim ja jõud raugeb.

„Kõige paremini elavad need, kelle kehal ja ajul on kõrge vanuseni tööd,“ tõdeb perearst Talvik. „Keha on kasutamiseks. Lihased, liigesed ja aju on kasutamiseks, kui neile enam tööd ei anta, hakkabki keha mõtlema, et surmaaeg on käes ja organism käib alla. Kui inimene ei paku kehale mõistlikku koormust, hakkavad lihased paari kuuga kuhtuma.

Vanasti olid kõige parema tervise juures üksikud maa-vanainimesed, kellel oli lehm ja kes said iga päev õues tatsata ning ämbreid ja puid tassid. Nemad olid kõige säravama mõistuse ja tervema kehaga inimesed üldse.“