Miks kujunes koeratüdruk Lottest müstiline rahamasin? (1)

Ükskõik, kuidas Lotte peale ei vaataks, on ta ikkagi suur kangelane. Juba aastaid. „Koer on ikkagi see suur narratiiv,“ leiab Märtin. Hämmastav, aga isegi Sipsiku uuestisünd animafilmi kujul ei upitanud teda ei Lotte kõrvale ega ka Lottest kõrgemale. „Sipsik on nii vana kangelane, hämmastav, et tema ei ole populaarseks tõusnud,“ mainib Märtin. „Ilmselt on põhjuseks ka see, et Lottel on olnud mitu multikat ning kõik muud tooted. Mul on muidugi kahju, et järgmistes multikates pärast esimest Brunot ja Albertit ei ole.“

Märtini sõnul on aga oluline, et animafilmidest on välja kasvanud tele- ja teatrilavastused ning muusikalid. Kõnelemata vihikutest, joonistusplokkidest, nukkudest ning Lottemaast. „Eks Eestile oli ka hädasti vaja samasugust lastemaad nagu soomlastel on Muumimaa,“ pakub Märtin põhjuseks, miks Lottemaa lastele nii korda läheb. „Eks seal käi palju rahvast, aga nende kulud on ka suured. Praegu nad ju teevad nii, et oleks põhjust ka lätlastel ja venelastel kohale tulla – see on tore, et kõigi peale on mõeldud.“

Lätlastega seob Lottet Märtini sõnul film. „Lotte animafilme on ju koos lätlastega toodetud,“ lausub ta. „Alati on olnud kaastootjad lätlased. Tean, et neid filme on väga palju müüdud Eestist välja, aga lätlastega on need lausa koos tehtud.“

Lottest sai ühtäkki teatrikangelane

Lotte-saaga algas aastal 2000. Neli aastat varem oli laste lemmikuks Janno Põldma-Heiki Ernitsa loodud teleseriaal „Tom ja Fluffy“, kuid see lõppes ära. Lapsed vajasid uut kangelast. Kui koeratüdrukule sai nimi mõeldud, joonistas Ernits tegelase valmis ning kolmekesi koos hea sõbra Andrus Kivirähkiga kirjutati stsenaarium. Film tunnistati 2000. aastal Eesti parimaks filmiks. Selle pealkiri oli „Lotte reis Lõunamaale“. Järgnesid „Leiutajateküla Lotte“ ning „Lotte ja Kuukivi saladus“. Lõpuks ka „Lotte ja kadunud lohed“. Kulus vaid kaheksa aastat esimesest filmist, kui Vanemuise teater tõi lavale muusikali „Detektiiv Lotte“. Nüüdseks on seda muusikali mängitud 150 korda. Detektiivi-loole järgnes teinegi muusikal – „Kosmonaut Lotte“. Publik jooksis tormi.

„Sõitsin Tartu–Tallinna maanteel ja mõtlesin rahvusvaheliste muusikalide peale,“ meenutab Vanemuise toonane juht ja produtsent Paavo Nõgene, kelle sõnul tundus talle Lotte kõige potentsiaalsem tegelane, kellega lastemuusikali teha. „Tekkis küsimus, kas võiks teha muusikali Lottest, ja testisin seda ideed kirjandusala juhataja Anu Tontsi peal, kes arvas, et Lotte-muusikali võiks lavastada Ain Mäeots ja nii see läks.“

Põhjuseks, miks Nõgenele mõte Lottest võimaliku kangelasena rahu ei andnud, on headus. „Lastele suunatud kvaliteetseid muusikale, mis kõnelevad üksnes positiivses võtmes, on tänapäeval ütlemata vähe,“ lisab ta. „Kõik ju käivad püssid käes ning sõdivad kellegagi. Mary Poppins ja koeratüdruk Lotte on tänapäeval kaks tähte ja headuse sümbolit.“

Toona, kui Nõgene võttis pähe Lottest muusikalikangelane luua, oli Lotte lihtsalt tegelaskuju. Aastal 2008, kui muusikal esietendus, ei olnud veel koeratüdrukust saanud krõbuskite ja ka mänguasjade müüginägu. „Tollel hetkel ei olnud Lotte nii kuulus ega hästi turundatud,“ muigab Nõgene. „Muusikalid ja filmid, mis hakkasid uuesti tulema, andsid edasisele turundusele tõuke.“

Eks Vanemuinegi turundas – kavaleht oli tükkis kleepsude ja värvimislehekülgedega, lisaks oli müügil ka Lotte-kruus. Muuseas, Nõgene kodus on siiani üks neist kleepsudest – mahlapressi peal. Nõgene ei varjagi, et temagi on suur Lotte-fänn.

Lotte pole pelgalt tüdrukute lemmik

Ehkki reeglina peetakse Lottet tüdrukute lemmikuks, on sesse koeraneidu kiindunud ka poisid. „Meie nelja-aastane on suur Lotte-fänn. Suuremad lapsed kasvavad ajaga sellest välja, kuid nende lugude paeluvus ja helgus on puudutanud ka meie suuremaid,“ ütleb kommunikatsioonibüroo PR Partner juht Ilona Leib, poiste ema. „Minu meelest kehastab Lotte kõike seda, mis tänapäeva maailmas on väärtuslik. Lotte on sõbralik ja julge, ta on leiutaja – me kõik ju tahame maailma midagi uut luua. Lotte on muutuvas maailmas kogu aeg kohal, tal on armastav perekond ning innovatiivne kogukond ning ta laseb kõigil teistel olla sellised, nagu nad on. Kõik tema pereliikmed tunnustavad loometegevust ja lasevad Lottel endal oma tegemiste ja sõprade üle otsustada. Lotte kehtestab vahva ja tore olemise meelelaadi.“

Leib lisab, et Lottel on omadus lõhkuda soorolle: ses mõttes, et koer ei pea olema poiss ja kass tüdruk. „Võib olla ka vastupidi,“ naeratab Leib. „See on tore meeldetuletus alati, et sugu ei kohusta sind olema nii- või naasugune. Minu meelest ei ole Lotte vaid tüdrukute asi, Lotte toimib kõigi peal.“

Vaadates kõiki poeriiuleid, kus Lotte on esindatud nii jäätise, krõbuskite kui ka vihikute kaanetüdrukuna, jääb mulje, et aastaid kestnud Lotte-buumil pole lõppu. On see nüüd superturundus või lihtsalt loomulik protsess? „Raske öelda,“ tunnistab Leib. „Asi, mis lastele meeldib, mis töötab, leiab teisigi väljundeid, ka turunduses. Mina pean tunnistama, et kuigi ma ostan oma lapsele Lotte hommikusöögikrõbinaid, siis ma ei näita talle pakendit. Ma instinktiivselt ei tahaks, et kõik need vahvad omadused, mis Lottel on, kanduks üle toidule.“

Tõsi, nii mõnigi laps on ema-isa käest poes nurunud neidsamu hommikusöögikrõbinaid puhtalt pakendi pärast, kus troonib Lotte. Lõpuks on tulnud pere vanematel liikmetel need krõbuskid ise ära süüa. „Ma ise jätan Lotte sinna, kus ta on – raamatutesse, multikatesse ja etendustesse. Pean ütlema, et Lotte filmid ja lavastused on meil olnud igapäevane repertuaar, ja mulle tundub, et need on tervel meie perel viimse silbini peas. Lotte suur tugevus on see, et lapse võib tema seltskonda usaldada ilma pideva selgitustööta. Arusaadav, et Lottet tahetakse jätkuturundada.“

Kui mõelda, et ka Lottemaa on jätkuturunduse ilming, siis iseenesest on ju kõik hästi. Lastel on oma kangelane, neil on isegi Lottemaa. Kuhu edasi? Režissöör Hardi Volmer on skeptiline. „Lotte jääb ikkagi eesti laste kangelaseks,“ poetab ta. „Meil lihtsalt ei ole nii palju raha, et Lottet üle maailma kangelaseks teha.“

Kes on Kutsu-Juku?

Esimene Eestis valminud ja 1931. aastal ekraanile jõudnud joonisfilm (originaalkeelepruugis „trikkfilm“) kandis pealkirja „Kutsu-Juku seiklusi“. Poolikuna säilinud või lõputa jäänudki neljaminutise filmi puhul on arvatud, et selle autorid Elmar Jaanimägi (kunstnik ja režissöör), Voldemar Päts (operaator) ja küllap ka stuudioomanik Aleksander Teppor (Suur-Karja tänava fotoateljee) plaanisid alguses teha tervet sarja joonistatud naljafilme varajase Disney laadis. Kutsu-Jukul on ilmseid sarnasusi Walt Disney Miki-Hiirega ja filmis on laene teistestki Disney filmidest, nagu näiteks „Luukerede tants“. Pole teada, kas mehed tüdinesid pärast 5000 joonistuse valmistegemist töö ennenägematu raskuse tõttu või kadus loo tagumine ots aegade jooksul. Pole ka täpseid andmeid Berliinis tehtud helirea saatusest.

Kui film välja tuli, kirjutas seltskonnaleht Nool: „Äsja valmis Tallinnas eesti joonis-trikkfilm, kiiretempoline, veidi katkendliku sisuga, kuid tehniliselt laitmatu. Peategelaseks on Kutsu-Juku, suurte kõrvadega koerake, millest võibolla areneb meie rahvuslik Miki.“ Auorid ise ütlesid toona nii: „Meie tänane film on katsetis alal, kus on teotsenud ainult suured filmimaad – Saksamaa ja Ühendriigid Ameerikas. Waatamata tehnilistele raskustele püüdsime teha kõik, et Kutsu-Juku juba esimese filmiga võidaks iga eestlase kinoharrastaja südame.“