Erich Krieger

Foto: Martin Ahven
Inimesed
8. september 2021, 18:09

Erich Krieger viimastest telefonikõnedest Uno Loobile: ta väsis ruttu, aga küsis minult alati, et oi, Erka, kuidas läheb?

„Ütlesin: „Uno Loop, ma tahaks teie juurde laulmist õppima tulla.“ Uno aga vastu: „Erich, kulla poiss, mul ei ole teile mitte midagi õpetada – ma isegi ei oska laulda.“ See oli nii kihvt – ta oli ise pedagoog,“ kirjeldab laulja Erich Kriger (60) peaaegu 40 aasta tagust meeleolukat lõunasööki.

„Kui 1983. aastal sõjaväest tulin, siis mul oli kihk lauljapaberid saada. Uno laulis toona Viru varietees ja mina Olümpias – mõlemad olime ametlikult filharmoonia artistid. Mul polnud aga lauljapabereid. Olin küll estraadistuudio lõpetatud, aga kõik rääkisid Uno Loobist kui võrratust laulupedagoogist. Öeldi, et ta annab vabad käed ja ei pressi end peale. Kuna mulle hakkas džässmuusika meeldima ja tahtsin sellele stiilile küüned taha saada, siis pöördusin Uno poole. Olime kohvikus lõunasöögi järjekorras, kui teda kõnetasin. Ütlesin: „Uno Loop, ma tahaks teie juurde laulmist õppima tulla.“ Uno aga vastu: „Erich, kulla poiss, mul ei ole teile mitte midagi õpetada – ma isegi ei oska laulda.“ See oli nii kihvt – ta oli ise pedagoog! Ta pidas mind – 22aastast poissi – juba sellel ajal võrdseks, kuigi oli minust 30 aastat vanem,“ meenutab Krieger pikkade aastakümnete tagust kohtumist.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99