Helen Adamson läks palverännakule: olen seda retke juba aastaid ette võtta tahtnud, kuid pole julgenud (11)

Helen ütleb, et on seda retke juba aastaid tagasi ette võtta tahtnud, kuid pole lihtsalt julgenud. „Plaanin kõndida 200 kilomeetrit, aga pole õrna aimugi, kuhu ma päriselt lõpuks välja jõuan. Eks seetõttu on ka ärevus suurem, kuna ma ei tahtnud end liigse ettevalmistamisega stressi ajada. Eks kunagi jõuan ka täispikkuses rajale tagasi,“ räägib ta Instagramis.

Helen pidi rännakule minema juba tegelikult augusti alguses kuid kaks päeva enne seda jäi tema kass Käpik haigeks. Ka seekord ei läinud minek takistusteta. Näiteks ei julgenud Helen siiski matkale minna uute matkajalatsitega, kuid taksos lennujaama poole sõites otsustas ikka ümber ja läks koju tagasi. Seal aga selgus, et ta on maha jätnud oma rahakoti, kus sees kodukiip ja nii ta enam sisse ei saanudki. „Super, mega raske südamega pidin minema tossudega, mis ilmselt jäävad sel rajal kitsaks, kuna ma nii kartsin, et uus jalats hakkab hõõruma, kuigi need olid jalas maailma kõige mugavamad.“

Helen ei mõelnud üldse, et tossud, mis ta jalga pani, on küll Eestis joostes ja matkates mugavad, kuid kui ta rattaga sõidab, jäävad kitsaks. „Hispaania mäestik pole lauge, nagu Eestis. Mäest pidevalt üles- ja allaminekud hakkavadki mu varbaid tossu etteotsa lükkama…“ Helen ütleb, et teda peavad päästma vaseliin ja õhukesed villased sokid. „Väike varvas juba hõõrub nendest paksudest spordikompressioonsokkidest,“ tunnistab ta lennujaamas tehtud story's. „Õnneks on mul metsikult plaastreid ja kui vaja, siis pole muud teha kui suuremad jalatsid osta, samal ajal kui kodus veekindlad, sulgkerged ja täpselt sellise poolkivise maastiku jaoks mõeldud matkajalatsid. Siinkohal saan harjutada lahtilaskmist asjadest, mida ma enam muuta ei saa.“

Helen räägib sotsiaalmeedias veel, et enne rännakule asumist oli ärevus nii laes, et kuigi ta ärkas 5.30, ei olnud ta isegi südaööks väsinud. „Minu tavaline uneaeg on ikka juba kell kümme. Kui lennuk maanduma hakkas, mõtlesin: appi, miks ma tulin siia, mida ma teen, miks ma endale nii teen?“ Jõudu annab Helenile mõte, et tuhanded teised inimesed on sarnaselt temale selle teekonna ette võtnud. „Hirm ebaturvalisuse ees oli lihtsalt nii meeletu, et ma ka kodus enne lennule minekut mõtlesin, et jätan selle kõik katki. Kuid ühendasin end energiasse, et ma saan hakkama! Kõik siin maailmas on energia ja kui laseme endal võtta jõudu ja energiat kõrgematest mõtetest, siis see aitab alati!“ julgustab ta.

„Igal juhul saan aru, et on nii inimlik tunda hirmu ja jätta selle hirmu tõttu elu elamata, jätta tegemata asju, mida tahad, aga mis on ebamugavad, kuna need on uued kogemused. Meie roomaja aju tunnebki sellisel hetkel surmahirmu, sest kõik, mis on ajule uus, on ohtlik.“

Soovime Helenile kerget matka!