Paradoksaalne tõde, et inimene võib end linna inimmassis tunda palju üksildasemana kui üksi metsonnis, iseenda seltsis. Tavainimene pelgab iseenda seltskonda, ihkab kaaslasi. Linnas on melu ja lõbustused, kaubakeskused jm, et inimene ei peaks üksi olema -- mine tea, äkki hakkab veel mõtlema! See on ju ohtlik... Üksindus ei ole nõrkadele. Ja üksindus ei võrdu üksildusega. Üksildane on tõesti kurb olla, seda võib kahjuks olla ka perekonna või kolleegide keskel. Tunne, et sind kasutatakse üksnes ära.
metsapoole. Elan keset kuurortlinna, üksinda ja tunnen tohutut üksildust. Täpselt samad tunded mis Ruusil. Nelja seina vahelt välja minnes on teed ja autod, aga unistan oma murust, millele paljajalu astuda, ja enda istutatud lilledest. Unistan kodust metsa veerel, et metsas ja rabas uidata, mitte rahvamassist enda ümber, kes kõik on möödakäijad. Olen nende seas kui nähtamatu. Aga metsas tunnen end koduselt. Ei ole hirmu, ei ole midagi, mis häiriks või vihastaks. Prooviks sel aastal üksinda metsas ööbimist.
ainus inimväärne elu võibki olla ainult maal oma majas , aga ainult siis kui majas on ka kõik mugavused sisse seatud, ilmanendeta oleks elu maal rist ja viletsus.
KOMMENTAARID (5)