Sinimustvalged 90ndad (ja eriti need esimesed aastad) – üks äärmiselt rõve aeg (8)
Ühel ööl viidi Võru kesklinna suurimalt ristmikult valgusfoorid. Õhtul olid, aga hommikul enam polnud. Keegi tundmatu inimene oli kõik neli foori jalalt maha saaginud ja metallikokkuostu viinud. Miks ka mitte, kõik läks rahaks.
30 aastat pärast taasiseseisvumist käib Eesti ajakirjanduses justkui lahtised meistrivõistlused selles, et kes suudab vanameestest end suurema taasiseseisvumise arhitektina näidata. Mina sellele ei pretendeeri – kui 20. augustil 1991 Ülo Nugise haamrilöök Eesti Vabariigi taasiseseisvunuks luges, siis olin ma kõigest kaheksa aastane. Kõike ei pruugi mäletada, sest lapse mälu on lünklik, aga seda kummastavam on üha rohkem levivad magushapud nostalgiameenutused, millest kumab läbi, et 90ndad oli üks üsna ilus aeg, kus kõik jooksid sini-must-valgetega ringi ja elu oli muudatustest tiine ja üldiselt ilus. Ei olnud, 90ndate algus oli üks eriti rõve aeg - eriti lapsele, eriti Võrust.
Kommentaarid