Jüri Kivimaa naudib pensionieas vaba mehe elu.

Foto: Video: Jevgeni Salihhov, Grete-Elisabeth Lauri
Evelin Kivimaa | Video: Jevgeni Salihhov, Grete-Elisabeth Lauri 20. august 2021 11:00

Mis meenub praegu, kui mõelda elule 30 aastat tagasi? Õhtulehe ajakirjanik Evelin räägib sellest oma isa Jüri Kivimaaga, kes on IT-mees ja teadlane. Kui isa käis tele- ja raadiomaja kaitsmas, siis tütar imetles esimest korda sinimustvalge heiskamist Pika Hermanni tippu.

Jüri Kivimaa on eluaeg töötanud infotehnoloogia alal, 1972. aastast saati. Algusaegadel veel selliste arvutitega, mis kasutasid perfolinte ja täitsid terve saali – üks masin oli poole korvpalliplatsi suurune. Ta mäletab ka kuuemegabaidist ketast, mis oli kobakas nagu autoratas. Ajapikku muutusid arvutid mõõtmetelt aina väiksemaks.  „Koos nõukogude võimuga kadusid suuresti ka toasuurused arvutid,“ meenutab ta tehnika arengut.

Taasiseseisvumise aegu käis tollal 42aastane Jüri kaitsmas tele- ja raadiomaja. „Raadiomaja juures ju mingiks tõsisemaks võitluseks ei läinud. Mass tuli kokku ja keegi ei tahtnud massi ründama hakata. Hiljem käisin ka Savisaarel Toompeal abis,“ räägib ta.

Nõukogude Liidu lagunemise perioodist tuli Eesti ilusti läbi. „Esimese pöörde elasime väga edukalt üle. Võibolla liiduvabariikidest kõige edukamalt, sest ohvreid meil ei olnud. Mida ei saa öelda teiste liiduvabariikide kohta,“ leiab Jüri. „Mul oli umbes selline tunne nagu vasikatel-mullikatel, kes kevadel karjamaale saavad, hüppavad ja kargavad rõõmust. Et maru tore, vabadus hakkab tulema. Emotsionaalne tase oli sellal päris kõrge.“

30 AASTA EEST: Jüri Kivimaa käis Eesti taasiseseisvumise aegu tele- ja raadiomaja kaitsmas. Tema tütar Evelin oli sellal 16aastane, seisis Balti ketis ning ostis esimeste Eesti kroonide eest hamburgeri.  Foto: Grete-Elisabeth Lauri

Evelin oli taasiseseisvumise aegu 16aastane. „Kui esimest korda heisati sinimustvalge, siis käisin seda Toompeal vaatamas koos ema ja sõbrannaga. Kohal oli tohutu rahvamass, inimesed seisid üksteise kõrval, õhku ei olnud. Minestasin ja kukkusin kokku. Nad aitasid mu üles ja talutasid pingini, kus ma siis istusin ja toibusin,“ meenutab ta. „Igal juhul oli seal hästi pidulik ja ülev tunne.“

Eesti krooni tulles pidas Jüri koos teise mehega oma firmat. Palgaks võtsid nad endale 1000 krooni kuus. „See oli niisugune raha, et toidupoes ei pidanud hindu vaatama,“ tõdeb ta.

Jüri rahavahetusega raha ei kaotanud, küll aga laastas see tema isa Ervini sääste. Ervin oli vanaduspõlveks kõrvale pannud 6000–7000 rubla, mis toona oli korralik autoraha. Ent kui see 1 : 10 kursiga kroonideks vahetati, jäi alles 600 krooni.

Jüri on viis aastat töötanud teadlasena NATO küberkaitsekeskuses ning pidanud loenguid Tallinna Tehnikaülikoolis. 2013. aastal kaitses ta doktoritöö, mille teemaks oli mudel infoturbe kulutuste optimeerimiseks. Kümmekond aastat teadlasepõlve pidanud Jüri naudib nüüd pensionieas vaba mehe elu. Sealhulgas reisimisvabadust: ta on uudistanud ringi Kreeka saartel, Egiptuses, Kanaari saartel, Hispaanias, Portugalis, Suurbritannias ja mitmel pool mujalgi.   Ta leiab: „Minu meelest Eesti sai päris edukalt Nõukogude Liidus hakkama ja saab Euroopa Liidus ka. Peame pöialt, et kõik maailmas hästi läheks.“