Köleri talus elab juba viis põlve Köhlereid

Märtsi algul Johann Köleri 175. sünniaastapäevale pühendatud näituse avamisel sain teada, et kunstniku kodutalus Lubjassaares on juba poolteist sajandit elanud ainult Köhlerid ja elavad siiani. Näituse avamisele oli tulnud ka Köleri talu praegune elanik Linda Köhler koos teismelise lapselapsega. Linda vanavanaisa oli Johann Köleri vend.

Hallipäine rõõmsa naeratusega daam - Linda Köhler - surus tervitades nii tugevasti mu kätt, et valus hakkas. Maanaise haare, mõtlesin. Linda Köhler naeratas soojalt ning kutsus Köleri kodutallu Lubjassaarde külla. “Teeme sauna ka!” pani ta ette.

Viljandimaale Lubjassaarde viib alates Sürgaverest kahekümne kilomeetri jagu kruusateid. Kevadel on need üsna porised: mõelda, milline muda ja sopp võis siin veel 150 aastat tagasi olla! Pika logistamise peale keerame Soomaa rahvuspargi serval taluõuele. Õuel jääb silma palju-palju kõrvalhooneid. Tuleb meelde Linda saunajutt - huvitav, kas ka sellest vanast suitsusaunast Köleri maalilt (vt. pilt vasakul ülanurgas) midagi järel on? Ühtegi suitsutare sarnast rajatist silm ei leia, hoopis üks suur musta värvi pirakas taluhoone laiutab võimsalt keset õue. Tagasi tee poole vaadates näen laagriplatsil Eesti lippu kõrges mastis lehvimas. Platsi ja maja vahel on suur must põld, põllu kõrvalt algab taluõu. Uuendamise ja ümberehitamise jälgi on igal pool: kordatehtud taluhoonete kõrval hakkavad silma ka ühe lagunenud hoone maakividest seinad ja üks sisselangenud katusega hoone. Viimase kõrvale on ehitatud moodne ait-saun, kust tõuseb suitsu. Aida taga kõrgub kuuskedest sein - sealt algab Soomaa.

Väljume autost. Õu on tühi, ainult hääletu karvapussakas koer kargleb rõõmsalt üles-alla. “See on minu ema koer,” ilmub õuenurgast äkitselt välja Linda ja surub tervituseks kätt (jälle nii kõvasti!). “Sulla on väga halb koer, ei haugu üldse võõraste peale, sellepärast ma teie tulekut ei kuulnudki,” kõõritab Linda koera poole, kes pealtnäha paistab lahkus ise. “Pole ta nii pai midagi - lambaid murrab -, aga midagi temaga ette võtta ei tohi ju, ema ei luba,” ohkab Linda.

Tunnen huvi suitsutare järele.

“Ei-ei, maali peal on kunstniku sünnikoht - Kõõbre talu, mis asub siit mõne kilomeetri kaugusel. See siin on aga kodukoht, kuhu Kölerite pere kolis kui Johann Köler oli kuueaastane,“ täpsustab Linda.

“Aga tulge nüüd ometi sisse, kartulid on kohe valmis.”

“Lubjassaare talu on muinsuskaitse all kui tüüpiline Põhja-Viljandimaa talu. Selliseid pidi väga vähe säilinud olema,” teatab Linda köögis klaasidesse veini valades. Pilgu järgi otsustades on Põhja-Viljandimaa tüüptalu hästi pikk, väljavenitatud taluhoone. Linda kehitab õlgu: tema jaoks on see talu lihtsalt kodu, ükskõik mis tüüpi see ka poleks.

Talul on tumedad palkseinad ja laastkatus. Poole hoonest moodustavad eluruumid - eeskoda, kolm tuba ja suur köök koos rehetoaga; hoone teise poolde jäävad rehealune ja tall. Pikk on maja tõesti - kokku lausa 38 meetrit.

Linda on siin sündinud ja kasvanud koos nelja õe-vennaga. “Aga see pole sama maja, kuhu kuueaastane Köler kolis. Uus talu ehitati veidi hiljem, vana talu vundamendi peale,“ lisab ta.

Köögi värske remondi järgi hinnates tundub talu heas korras olevat, seinad on heleda puiduga üle löödud, nurgas on uus suur ahi. “Ega me ise poleks suutnud seda korda teha: enne elas siin mu vana ema üksinda ja talu lagunes hirmsasti. Tulime mehega siia Tartumaalt alles neli aastat tagasi. Meile lubati, et aidatakse remonti teha, aga öeldi, et ainult siis on sellel mõtet, kui keegi noorem siia kolib,” räägib Linda.

“Teised poleks siia ju tulnud! Mu õed-vennad on kõik palju rikkamad kui mina, kõigil omad majad olemas,” ei jäetud Lindale eriti valikuvõimalust. “Eks me mehega natuke aega ikka mõtlesime ka, kas kolime - olin ju teistsuguse eluga harjunud kui siin vaikses maanurgas.”

Linda elas enne linnaelu: töötas

kontserdisaali kontrolörina. Ta armastas väga oma ametit: “See oli huvitav elu! Ikkagi kontserdid ja...”

Linda oli hea kontrolör, lasi kõik noored piletita sisse, kui vabu kohti oli: “Mäletan, kui noor Hans H. Luik käis, ta oli selline pikk vibalik ja muudkui nurus: “Laske sisse, laske sisse!” No ma muidugi lasin,” heldib Linda vanu aegu meenutades ja muutub samas natuke nukraks: “Siin on mul maaelu, siin on palju igavam. Talvel eriti - siis ju ainult kolmekesi oleme, minu ema, mina ja minu mees.

Aga tookord kolleegid ütlesid, et mis sa sellest sisselaskmisest saad! Ma mõtlen, et kõike ei saa ju rahas mõõta! Näiteks andis üks neist noortest mulle oma nimekaardi, ütles, et kui abi vaja, pöördugu ma tema poole. Selline tasu on palju väärtuslikum, hingele,” teab Linda asjade õiget hinda.

Kunstniku sünnikodumaalil kükitab lävepakul väike laps, taamalt paistab püstkoda ja taevasse kerkivad äikesepilved. See pilt tekitas minus lapsepõlves alati piinava mahajäetusetunde: mulle näis, et need inimesed seal maalil elavad kusagil üksildases kolkas, kus mitte kedagi teist ei ole.

Tegelikult on see maal petlik: vanasti oli Lubjassaare ümbruses palju talusid ja hoopis praegu on seal elu üksildane. “Ikka mitukümmend suitsu sai vanasti kokku lugeda, nüüd on ümbruskonnas ainult kolm talu järel,” jutustab Linda. “Kui eemalt tee pealt mootorimürinat kuuleb, on teada, et naabrimees toob punase autoga oma last koolist koju.”

Soo serval on ka külm elada. “Öökülmad kestavad siin kuni jaanipäevani välja,“ kurdab Linda Köhler. “Õunapuud võtab külm ära, mõni üksik puu on ainult kasvama läinud.”

Elutoas on Köleri sugupuu kaart ja rehe all muuseum, aga kusagilt ei leia ühtegi Köleri maali! “Eesti ajal olla neid viis tükki siin olnud, aga mingil näitusel olevat need tulekahjus ära põlenud,” ohkab Linda. “Vahel on küll kahju, kui inimesed tulevad muuseumi ja küsivad, kas Köleri maale polegi. Olen kuulnud, et neid on teinekord isegi kunstiturul müüa, aga ega mina jaksa neid osta. Vist pean ikka mõned ilusad reproduktsioonid ostma,” arvab Linda lõpuks.

Talus on Köleriga kõige lähemalt seotud asjad tema piip ja suur tamm, mille ta seitsmeaastaselt istutas. “See piip oli tal kogu aeg kaasas olnud,” võtab Linda suure suitsunuia klaasi alt ja laseb seda katsuda.

“Aga rehetuba! See on tähtis koht. Seal toimus ju see kuulus koosolek, kus Köler koos talupoegadega pani kirja läkituse Vene tsaarile. Mart Laar käis mõne aasta eest siin ja pidas kõne,” räägib Linda ning meenutab tookordseid Laari sõnu: “Köleri talu säilitamine pole mitte Viljandimaa, vaid kogu eesti rahva asi.” “Loodan, et ta neid sõnu pole unustanud. Üksi oma rahaga me küll ei jõua seda talu korras hoida,” ohkab Linda.

“Siin on ikka veel väga palju korda teha ja sättida. Eks kunagi läheb see talu minu lapselapse kätte. Muidugi, kui ta tahab. Vanasti tahtis, nüüd räägib mulle, et siin on nii igav,” on Linda nõutu, rääkides poisist, kes tal näituse avamisel kaasas oli.

“Oih, nüüd te sauna ei jõudnudki, ma muudkui rääkisin!” ehmatab Linda äkki, kui ütlen, et pean minema hakkama. “Aga tulge suvel jälle, siis on siin rohkem rahvast ka!”

Need Johann Köleri (1826-1899) otsekui pildistatud portreemaalid oma vanast emast ja isast on ilmselt enamikule eestlastele tuttavad. Kui palju me aga teame Johann Kölerist endast? Pidas ta end eestlaseks? Suhtles ta saksa keeles? Mida ta tegi ärkamisajal?

Nendele küsimustele pole meil kahjuks vastuseid varnast võtta, sest nõukogude ajal vaikiti maha Köleri tegevus rahvuslasena ja räägiti temast ainult kui esimesest eesti verd kutselisest maalikunstnikust, kes elas ja töötas XIX sajandil Peterburis tsaari õukonnas. Teame, et ta maalis Kaarli kiriku altarimaali ja et osa tema töid olid Eesti-ainelised - kujutasid Eesti maastikke või talurahvast.

Tegelikult oli Köler ärkamisajal sama tähtis tegelane kui Jakob Hurt või Carl Robert Jakobson. Viimaseid teame tänu sellele, et neist jäid maha isamaalised kirjatükid. Köler ise ei kirjutanud, vaid oli ideede õhutaja, organiseerija ja niiditõmbaja, eestluse eest võitleja Peterburis. Temast oli palju kasu tänu tema sidemetele - Köler töötas ju otse keisrikojas, oli pikka aega tsaar Aleksander II tütarde joonistusõpetaja ning kõrgemas seltskonnas väga hinnatud portreemaalija.

Just Köler pani Jakobsonile pähe idee hakata vastukaaluks Jannseni “

välja andma uut ja eestimeelsemat lehte. Köler aitas tal ajalehe väljaandmiseks ametivõimudelt luba saada, ja 1878. aastal võiski “Sakala” ilmuma hakata.

Samuti käis Köler kodukandis, kust ta juba 13aastasena oli ära läinud, talupoegade eluoludega tutvumas. Oma kodutalus, Lubjassaare rehe-aluses, pidas ta 1864. aastal talupoegadega maha salakoosoleku, kus koostati tsaarile esitatava palvekirja tekst maksude vähendamise ja kohalike võimude omavoli suhtes.

Köleri tegevus loomulikult kõigile ei meeldinud, eriti mitte kohalikele baltisakslastele, kes Köleri peale mitmeid valekaebusi esitasid, nii et 1865. aastal korraldas poliitiline politsei Peterburis kunstniku juures läbiotsimise. See sündmus mõjus halvasti Köleri karjäärile - kõrgemas seltskonnas kaotas ta osa soosingust. Halvasti läks ka mõisaostuga Krimmis. 30 eesti väljarändajat kavatsesid mõisa osta Eestist väljasaadetud rahvuslaste peatuspaigaks ja palusid selleks Kölerilt rahalist toetust. Mitmesugustel põhjustel jäädi ilma nii rahast kui ka mõisast.

Köler tegutses aktiivselt rahvuslasena peaaegu elu lõpuni. Tema matuse ajal Suure-Jaanis ei mahtunud kõik leinajad kirikusse ära.

Köleri ema Kai ja isa Peet ongi praegusi Köhlereid ja Johann Kölerit ühendavaks lüliks. Linda Köhleri vanavanaisa Andres ja Johann Köler olid koos oma seitsme õe-vennaga Kai ja Peedu lapsed.

Johann Köleri 175. sünniaastapäeva auks on 2001. aasta kuulutatud Köleri aastaks. Eesti Kunstimuuseumis on septembrini lahti ulatuslik näitus, kus on Köleri teoseid nii erakogudest kui muuseumidest, välja antakse Johann Köleri teoste album ja “Väike Köleri sõnastik”. Märtsist juunini korraldatakse näitust saatev loengutsükkel ning kontserdisari “Johann Köleri aeg muusikas”. Müügil on Köleri-teemalised ümbrikud, margid ja postkaardid.