Karl-Martin Sinijärv: me veel saame näha, mis Kaplinski vaim vaimustamiseks maha jättis

Jaan Kaplinskiga on mul kolme sorti kohtumisi olnud.

Lapsepõlv: Elasime Tallinnas ühes ja samas majas, Harju tänava kirjanike majas, Jaani pojad olivad enam-vähem minuvanused, seega me istusime pikki õhtuid koos ja nikerdasime kogu maailma legosid kokku. Sõbralik isa Jaan vahel käis, vaatas ja aitas.

Tartu-põlv: Kui hilisteismelisena Tartusse jõudsin ja nooremate kirjainimestega möllama hakkasin, oli Jaan alati leebeks, ent tõhusaks toeks. Tema ei tulnud räuklema ega noort hullust kustutama. Mitmed toonased tegijad tulid, ja Jaan aitas oma autoriteediga alati.

Uus sajand: Kokku saime me harva ja eks arvamused maailma asjadest läksid samuti üha enam harali. Sõbralikkus ei kadunud kunagi kuhugi. Paljude tarkade inimestega on ohtralt eriarvamusi, ent Jaan ei tõstnud ealeski tüli, pigem näitas kätte nood kohad, kus oli võimalik rahumeeli edasi arutada.

Ma ei ole kaugeltki kõigega nõus, mis Jaan Kaplinski talle antud aastakümnete jooksul kirja pannud ja inimesena teoks teinud on. Kuid ta on kogu oma inimlikkuses, head ja vead sisse arvatud, üks võimsaim ja märgilisim loomeinimene, kes meiede ilmanurgast kerkinud.

Me veel saame näha, mis ta vaim vaimustamiseks maha jättis.

Rahu ja rõõmu teisele poole kaasa!