Teet Kallas: Kaplinski luule on otsekui ere lagendik metsade vahel (1)
Kui olime noored, väga noored, siis hüüdsime teda Jankeliks. Möödunud sajandi 50ndate lõpul ja 60ndate algul hõigati meid mitut puhku kokku, noori ja lootustandvaid. Küll seminaridele, küll niisama segasummas kokkutulekutele. Aga ka avalikele esinemistele. Lugesime ja etlesime, selge see, et eelisseisus olid luuletajad, Paul-Eerik ja Siig ja Vetemaa, mis meil proosameestel oma vaikse pominaga rahva ees teha oligi. Aga vägevaima mulje jättis Jankel, see leebe, ent kindla pilguga Tartu poiss.
Kus ikka põrutas „seltsimees Tursale“, kellega temal ühist teed küll ei ole! Teadagi, keda meie seltsimees Tursaks pidasime, teadagi, et see vihane vabavärss oli otsekohene vastuhakk süsteemile. Mõned arvasid, et kui poiss niimoodi jätkab, siis hästi tal küll ei lähe.
Aga ei juhtunud siis suurt midagi. Paksemad pahandused ootasid luuletajat veerandsada aastat eespool. Jankelist sai peagi Jaan Kaplinski, ennekõike hea poeet, aja jooksul ka isemeelne isemõtleja. Elik siis filosoof.
Kui mõtlen-meenutan Kaplinski luulet, siis on see otsekui ere lagendik metsade vahel, kus heljuvad värvilised liblikad, üks põnevam teisest, aga katsu neid püüda! Nii palju valgust, nii palju suvelõhnu, nii palju ilu ja ängi üheskoos. Pealkirjadki: „Jäljed allikal“, „Tolmust ja vävidest“, „Ma vaatasin päikese aknasse“... Ja pea kohal sinine Võrumaa taevas, mida läbistas valge joon. Jah, Võrumaa, sest see oli Jaani suvemaa. Või pärismaa? Ei tea, pole küsinud.
Aga see valge joon Võrumaa kohal on mind aeg-ajalt kummitanud siiani. Mis see oli, miks see oli?
Lihtne ja keeruline ühtaegu. Nagu poeedile, nagu filosoofile omane. Aga näe, siis kirjutas Kaplinski paar raamatut lasteluulet, ja ühest neist sai mu väikese tütre lemmik. Pidin talle ikka ja jälle „Jalgrataste talveund“ ette lugema, kuni laps ükskord ise hakkama sai ja mulle ette luges.
Siis üllatas-hämmastas ta meid oma kummaliste mõtterännakutega. Näiteks sellisega, mis ärgitas eestlasi hakkama indiaanlasteks ehk reservaadirahvaks. Ega ei hakanud küll. Ja Kaplinskil oli ajastuomane pahandus KGBga. 40 kiri ja selle seosed.
Ja oligi käes aeg ennast vabaks laulda. Kaplinskigi sattus-sekkus reaalpoliitikasse. Parlamenti. Mina olin sealt just tulnud, Jaan alustanud. Sattusime sügishämaruses linna vahel jalutama. Ta kurtis, et nii palju tigedust ühes saalis käib talle kardetavasti üle jõu. Järgmisi valimisi ta enam kaasa ei teinud...
Üks ühine tee oli meil veel käia. Ajaleht Sõnumileht. Miks ka mitte. Mitu aastat sai kolumne kirjutatud. Keeruline Kaplinski oskas ka palju lihtsamat keelt.
Nii see läks. Saime omatehtud riigis aina vanemaks. Aga nooruslikku narratiivsust ilmutas Jaan nüüdki. Teatas ühtäkki, et kuna eesti kirjakeel on võru keelt ahistanud, siis tema edaspidi eesti keeles ei kirjuta. Minule tegi e-mailis erandi, et eraasju võib siiski ka eesti keeli ajada. Ma ei tea, kui suurelt ta seejuures habemesse itsitas.
Kas pean nüüd üle kordama, et tegu oli meie kultuuri suurmehega? Vaevalt küll. Kurb, et ta lahkunud on.
Kommentaarid