Ene Hion sündis 18. jaanuaril 1931. aastal Tartus. Ta lõpetas 1955. aastal ajakirjanduse erialal Moskva ülikoolis ja töötas aastatel 1955–1988 ajakirjanikuna Eesti Raadios.
Hion koostas raadios saatesarju „Ja aastad lähevad...“, „Kolm meest stuudios“ ja „Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu saatetund“. Hion sai 1975. aastal Eesti NSV teeneliseks ajakirjanikuks.
Hion on avaldanud raamatud „Kolm meest stuudios“ (1987), „Meie muutuv elulaad“ (1988, koos Marju Lauristini ja Peeter Vihalemmaga), „Poliitika on kunst. Meenutusi ja mõtisklusi Hendrik Allikult“ (1990), „Teekond läbi hiiukirnu“ (2007), „Magushapud heietused“ (2010).
Oma elu viimasel kümnel aastal ilmus Hioni sulest üheksa teost: „Armastab, ei armasta“ (2011), „Reporteri au ja väärikus“ (2012), „Valdo Pant – aastaid hiljem“ (2013), „Valged varesed“ (2014), „Tema isiklik venelane“ (2014), „Marjustini sajand: kõnelused Marju Lauristiniga elust, Eestist, Euroopast (autorid: Marju Lauristin, Ene Hion, Margot Visnap, 2016), “Võta isiklikult: gruusia keele tunnid„ (2017), “Südamete murdumise maja„ (2018), “Julm kümnend: 1940-1950 teismelise silmadega" (2019).
Mõni kuu enne surma andis Hion üle oma viimase raamatu pealkirjaga „Viimased märkmed“ käsikirja, mis keskendub tema tähelepanekutele praegusest Euroopast ja maailmast.
Aastal 2006 asutati Ene Hioni Fond, mille eesmärgiks kujundada ja arendada eetilisi väärtusi ühiskonnaelus ning toetada tasakaalustatusele ja võrdõiguslikkusele suunatud tegevusi. Fondi esimeseks stipendiaadiks oli ajakirjanik ja õppejõud Barbi Pilvre. Mullu sai selle au osaliseks arst Arkadi Popov.
Kommentaarid