Kirglik matkaja, kes on kõndinud Mehhikost Kanada piirini: „Matkates suudan hetkes tõeliselt kohal olla.“

Ankeet

Nimi: Stiina Kristal

Vanus: 30

Elukoht: Elan koduks ümberehitatud Ford Transiti kaubikus, mille pargime elukaaslasega sinna, kus parasjagu viibida soovime.

Töökoht: Umbes veerand kohaga olen FIEna matkajuht, ka üks Näkid Metsa retkede matkajuhte. Aeg-ajalt teen tõlketööd, aga muul ajal olen meelega töötu. Hariduselt olen mehaanikainsener, olen mitu aastat töötanud Taanis disainiinsenerina.

Minu suurim unistus: Proovin lasta unistustel ajas muutuda ja areneda, mitte mõelda vaid ühe unistuse raames.

Millal hakkasid looduses matkama?

Olen matkanud aastast 2014, enne seda käisime elukaaslasega läbi kõik Euroopa suurlinnad. Ühel hetkel sai selgeks, et kui me just nüüd kogu oma aega sellele ei pühenda, ei pruugi me tulevikus, näiteks pensionärina, selleks enam võimelised olla. Lisaks ei pruugi kliimamuutuste ja asustustiheduse kasvu tõttu selleks ajaks nii metsikut loodust, kui see veel hetkel on, alleski olla.

Elukutseks sai matkamine järk-järgult, kui aja jooksul hakkasin täiendama oma matkapagasit, läbisin ekspeditsioonijuhi ja mägede matkajuhi kursuse, esmaabikursused jne.

Kuidas sai sinust ekspeditsioonijuht?

Selleks tuli läbida neljakuuline kursus, mis algas Suurbritannias Walesis, kus õppisin kaks nädalat navigeerimist ja tegin esmaabitreeninguid. Sealt edasi lendasime Costa Ricasse, kus elasime kolm kuud džunglis. Seal koosnes meie elu ellujäämisoskuste õppimisest, tunde kestvatest esmaabi stsenaariumitest (näiteks kellegi otsimisest, päästmisest ja kanderaamil läbi džungli kandmisest keset ööd ja äikesetormi), toiduplaanide koostamisest, suhtlus- ja juhioskuste õppimisest, vetelpäästeharjutustest, matkamisest ja jõeületustest. Lisaks tuli meil planeerida, organiseerida ja läbi viia seitsmepäevane seiklusmatk 21-liikmelisele grupile Nicaraguas.

Mis on olnud su kõige lahedamad matkad?

Niimoodi on väga raske midagi konkreetset esile tõsta, sest kipume elukaaslasega alati võtma ette eelmisest raskema seikluse, et end edasi arendada ja oma mugavuspiire kaugemale nihutada. See on pidev kasv. Väga võimas tunne on, kui mõtlen tagasi meie esimestele matkadele ja tajun, kui palju osavam, enesekindlam ja julgem ma nüüd olen.

Kuidas sa ennast pikemate matkade jaoks füüsiliselt ja vaimselt ette valmistad?

Vaimselt on kõige olulisem alati olnud otsus, et me teeme selle ära. Igas muus osas ei meeldi meile üldse palju ette planeerida, sest rajal on alati palju ettearvamatusi, nii et väga kindel plaan, mis ebaõnnestub, võib tekitada tunde läbikukkumisest. Mida vähem planeerida, seda suurem on ka seiklus.

Füüsiliseks ettevalmistuseks tegeleme matkavälisel ajal maastikujooksuga ja võtame ette lühemaid matku. Matkamise juures pole füüsiline vorm siiski kuigi oluline – vorm tuleb rajal, raske kotiga matkates.

Mis on olnud su kõige pikemad ja raskemad matkad?

Kõige pikem matk kestis viis kuud ja ühe nädala, kui kõndisime Mehhiko piirilt Kanada piirini Pacific Crest Traili matkarajal. Tehniliselt kõige raskem oli aga matk üle Püreneede: 800 km mööda Püreneede märgistamata kõrgrada (Haute Route de Pyrenees).

Järgmise pikema matka teeme läbi Armeenia ja Gruusia.

Mis aitab sul rasketest hetkedest üle saada, kui tunned, et enam ei jaksa, aga peab?

Inglise keeles on väljend sleep on it ehk enne mõne otsuse tegemist tuleks võtta aega asja seedimiseks. Teinekord on halva tuju taga aga tühi kõht.

Miks on Näkid Metsa matkad suunatud ainult naistele?

Mõtlesime matkajuhtide Heleri Hanko ja Madle Saluveeriga, et neis peredes, kus isa pole või isal pole aega või tahtmist metsa minna, ei tohiks looduse nautimine jääda naise mõne puuduva oskuse või hirmu taha. Meie, naised, oleme ju ajast-aega kandnud pere ja iseenda eest hoolt, ent nende oskuste matkal rakendamine on veidi teistsugune – samas kindlasti mitte kontimurdev. Südamesoov on saada kõik emad, kel on stressirohke igapäevaelu, metsa puhkama.

Seni oleme matku teinud Põhja-Kõrvemaal, ent edaspidi plaanime kindlasti teha mõne matka Lõuna-Eestis ja mujalgi.

Soovita midagi neile, kes väga tahaksid looduses matkata, aga kardavad metsa.

Tihti tundub mõni asi palju hirmsam, kui see tegelikkuses on. Hirm kaob, kui oled kohal ja näed, et seal midagi karta pole. Esialgu võiks minna matkale paari sõbrannaga – koos on alati julgem.

Ei ole mingit kindlat kilomeetrite hulka, millest alates tohib öelda, et vaat mina käisin matkamas. Matkaja oled ka siis, kui kannad kõike looduses ellu jäämiseks vajalikku ise oma seljakotis ja kõnnid kas või paar kilomeetrit. Oluline on teha esimene samm! Matkates saad tugevamaks ja võid järjest pikemate retkedega katsetada, kui selleks soovi on. Igaüks matkab omal viisil.

Mida on matkamine ja looduses viibimine sulle andnud?

See on võimaldanud mul tutvuda eri maailmajagude looduse ja kultuuridega. Loodus on mulle andnud mõistmise, kui tühine ja ebaoluline on üks inimene. Loodusjõudude jaoks ei tähenda see midagi, kui rikas või edukas sa oled.

Lisaks on matkates tugevaks saamine õpetanud mulle tänulikkust selle keha eest, mis mulle antud on.

Matkal kulgeb aeg aeglaselt ja see on ainus viis, mis ma olen leidnud, et tõeliselt hetkes kohal olla.