MÄLESTUSGALERII | Suri näitleja Aleksander Eelmaa

Aleksander Eelmaa sündis 6. novembril 1946 Viljandis põllutööliste peres. Ta oli Draamateatri näitleja. Ta oli ka Eesti Teatriliidu (alates 1981) ja Näitlejate Liidu liige (alates 1994). 

Eelmaa õppis aastatel 1968-1969 Eesti NSV Teatriühingu pantomiimistuudios ning 1976. aastal lõpetas ta Tallinna 10. Õhtukeskkooli.

Ta esines Maret Kristali pantomiimirühmas miimina. Seejärel aastatel 1976-1981 Noorsooteatris, 1981-1990 Vanalinnastuudios ning aastatel 1990-2006 Draamateatris. 2007. aastal suundus Linnateatri ridadesse, kuid naases 2015. aastal Draamateatrisse. Praegu mängukavades olevatest etendustest mängis Eelmaa kolmes lavastuses: Klaus Manni „Mefistoses“, Andrus Kivirähki „Keiserlikus kokas“ ja Helen Käiti ja Mehis Pihla „Lohe needuses“.

Eelmaa mängis end eestlaste südametesse ka seriaalis „Õnne 13“, kus kehastas alates 1996. aastast Uuevariku talu sulast Ülo Ümerat. Ta on mänginud filmides „Metskannikesed“ (1980), „Ferdindand (2002), „Ruudi“ (2006), „Rotilõks“ (2011), „Üks mu sõber“ (2011), teleseriaalides „Kalevipojad“ (2011) ja „Tupiktänava mehed“ (2012). Eelmaa viimased ülesastumised ekraanil olid tudengifilmides „Vanad mehed ja meri“ (2020) ja „Vinguv jalaluu“ (2021).

Ta mängis ka telelavastustes „Rudolf ja Irma“ (1985), „Vanameeste paradiis“ (2005), „Üks mu sõber“ (2011), „Pildikesi Paunveres“ (1986), „Viimane suvi„ (1987) ja „Tuli sinu käes“ (1996).

Eelmaa pälvis elu jooksul ka mitmeid tunnustusi: Ants Lauteri preemia 1984. aastal, Suure Vankri auhinna 1996. aastal, Hea Teatri Auhinna 2004. aastal. Eesti Kultuurkapitali aastapreemia 2005. aastal, Helmi Tohvelmani nimelise auhinna 2005. aastal ja Valgetähe IV klassi teenetemärgi 2004. aastal.

Tal on kolm last: näitleja ja lavastaja Taavi Eelmaa, teatrikunstnik Liisi Eelmaa ning Sander-Ott Eelmaa.

Eelmaa on 2009. aastal Õhtulehele antud intervjuus rääkinud, et tema lapsepõlveunistus oli saada hoopis meremeheks.

„Ma ei tea, millest oli see tingitud, aga ma tahtsin mere peale saada. Selle taga võis olla avaruseihalus, sest olen Viljandis sündinud ja kasvanud. Kuigi ka Võrtsjärve ääres elanud. Aga avaruse, reisimise ja maailmanägemise tunnet meri tekitab ja nii ma tahtsingi saada meremeheks. Või vähemalt kaluriks. Eks selle taga ennekõike rännukihk oli. Rändasin ma lapsepõlves päris palju. Kusjuures üksi. Näiteks käisin ma üksinda isegi Kaukaasias ära. Siis polnud see piirkond nii ohtlik. Hakkasime küll koos sõbraga Tallinnast kahekesi minema, aga Leningradis ütles too poiss, et tahaks ikka koju tagasi. Nii läksin ma üksi. Kuigi olin siis veel küllalt noor. Kuskil neliteist. Nii ma selle reisiga valmistasin isale parajalt südamevalu ja muret. Samas oli isal seina peal Liidu maakaart, millel punaste lipikutega olid tähistatud paigad, kust ma olin koju postkaarte läkitanud,“ jutustas ta.

Oma poja Taavi kohta ütles Aleksander, et tal on olnud alati midagi ka pojalt õppida. „Olen alati imetlenud tema mõtlemisselgust. Kas ma olen suutnud temalt seda alati õppida, aga vähemalt püüelnud selle poole. Sest eks ma olengi udusem ja kahtlevam kui Taavi. Eks temalgi ole oma kahtlused, aga ta ei näita neid vähemalt välja,“ sõnas ta.