„Minus ei ole superstaari. Minus ei ole seda ambitsiooni kunagi olnud, et lähen hakkan laulma ja orkester on kuskil lava sügavuses. Ei, mul ei ole seda tunnet ja tahtmist olnud mitte kunagi,“ meenutab Ivo Linna Raadio 2 saates „Tereheadaega“, miks ansambel Apelsini omal ajal jätma pidi.
Ivo Linna jutustab, et just tihe esinemisgraafik, mis ansambel Apelsinil oli, sundis ta lahkuma. „Sain aru, et mulle see lõputu virvarr ühest lennujaamast teise, ühest spordihallist ja külmast hotellist teise, see ei ole minu elu. Sain aru, et minu publik on Eesti publik. Tahan esineda Eesti publikule, omadele inimestele,“ tunnistab Ivo, miks ta sellest kõigest ära väsis.
„Meil ei olnud jõudu reisidevahelisel perioodil aktiivselt proovi teha, salvestada uusi lugusid, nagu olime harjunud. Reisiväsimus oli nii suur, et me ei tahtnud üksteist nähagi ega mitte midagi kuulda.“ Linna lisab, et lisaks kannatas ka tema väike tütar, kellele ta sai pikalt öelda ainult tere ja head aega, sest esinemisi oli lihtsalt liiga palju.
Ivo viimane esinemine koos Apelsiniga toimus 1980. aasta olümpiamängudel. „Minus ei ole superstaari. Minus ei ole seda ambitsiooni kunagi olnud, et lähen hakkan laulma ja orkester on kuskil lava sügavuses. Ei, mul ei ole seda tunnet ja tahtmist olnud mitte kunagi. Sain aru, et see ratas on minu jaoks ära pöörelnud ja kui sinna tiirlema jään, siis olengi nagu orav rattas – täiesti mõttetu,” räägib ta, et selleks hetkeks polnud tal enam vaimu ega tahtmist edasi sama koosseisuga minna.
Kuigi bändiliikmeid väsitas pidev unevõlg, siis meenutab Linna kogu seda aega heldinult. „Mõnikord kuulan vanu Apelsini vinüüle. Saan aru, et meil oli väga hea punt. Tegime ikka päris häid salvestusi ja seal häbeneda pole midagi,” meenutab Linna, et tahtejõud oli tollal nii suur, et proovi tehti pea iga päev. Ansamblist lahkumist peab ta õigeks otsuseks, aga Apelsinile mõeldes läheb tal süda endiselt soojaks.
Kommentaarid