„KUPEE NR 6“ KÕIGE RAJUM VÕTTEPÄEV: lumemöllus ei näinud keegi, mida üles võetakse

„Üks eriti raju päev oli Teriberkas Barentsi mere ääres, kus me olime eelmise aasta märtsis. Külma oli pea 20 kraadi, sadas lund ning lisaks oli vali tuul. Ühesõnaga, torm,“ toob mängufilmi „Kupee nr 6“ režissööri assistent Ralf Siig välja ühe kõige ekstreemsema võttepäeva.

„Aga meil oli kahe peaosatäitjaga eelviimane võttepäev just mererannas, mille steadicam'i (seadeldis, mis kinnitatakse kaamera külge, mille abil saab kaameramees kaamerat liigutada nii, et ei tekiks üleliigseid raputusi ega liigutusi – toim) operaator pidi üles võtma. Ükski terve mõistusega steadicam'imees poleks sellise ilmaga isegi kaamerat tööle pannud, ent meil polnud võtteid kuskile lükata, sest paari päeva pärast pidime sõitma Olenegorskisse. Siinkohal sai selgeks, mis ühest režissöörist teeb suure kunstniku ja mis ühtlasi iseloomustab Juho Kuosmaneni,“ märgib Ralf. „Kuosmanen teab, mida ta tahab jutustada, kasutades just neid vahendeid, mida elu ise kätte mängib. Ta ei jäänud kinni stsenaariumisse, kus tegelased rahulikult rannas jalutavad, vaid andis neile vabad käed, lubades teha ükskõik mida,“ iseloomustab Ralf soome tipprežissööri käekirja.

„Situatsioon oli hull, aga visuaalselt samas väga äge. Tehniliselt oli see tohutult raske, sest kaamera mässiti toidukilesse ja kui kõik oli võtteks valmis ning näitlejad peaaegu et juba mängisid, lõigati noaga objektiivi ette auk ja hakati filmima. Samas kui lumemöllus ei näinud keegi midagi, mida üles võetakse. Ei kaameramees, ei režissöör. Ja helimees ei kuulnud midagi. Näitlejad aga lihtsalt improviseerisid selles möllus. Mina pole seda materjali näinud, aga Juho ja operaator ütlesid pärast, et said purki täiesti fantastilised kaadrid.“