Anni Laas koos pisipoeg Priidikuga
Foto: Katrina Tang/ajakiri EMASilver Laasi abikaasa Anni annetas rinnapiima: „Selgus, et ma olen lausa superdoonor!“
Ämmaemandaharidusega Anni (34) räägib ajakirja EMA suvenumbris, et kui ta jäi ootama teist last, unistas ta saada emapiimadoonoriks. Saatuse keerdkäiguna sattus aga ta eelmisel kevadel enneaegsena sündinud poeg olema üks neist lastest, kes elu esimestel tundidel doonoripiima vajas.
„Enneaegsetel beebidel on kõige enam probleeme just soolestikuga, mistõttu olin tõeliselt rahul, et esimene asi, mis tema pisikesse soolestikku jõudis, oli rinnapiim. Mis siis, et kellegi teise oma,“ räägib Anni.
Naine kirjeldab lapse sünnile järgnenud tunnet, et ta keha oli teda alt vedanud. Anni kartis, et tema piim pole enneaegse sünni tõttu piisavalt kvaliteetne ja emapiimadoonoriks ta ei kõlba. „Kui ma oma muret õdedele ja arstidele kurtsin, siis selgus aga ootamatult, et olukord on hoopis vastupidine – tänu sellele, et olen enneaegse lapse ema, on minu rinnapiim veel eriti väärtuslik. Et ma olen lausa superdoonor!“
Kui Laaside pere lõpuks haiglast koju sai, oli neil piimadoonorluse atribuutika paigas – pump ja selle erinevad otsikud, mida tuli pidevalt läbi keeta. Kaasatud oli kogu pere, kes oli ettevõtmise suhtes väga toetav. Silver õppis varakult selgeks, kuidas piima spetsiaalsetesse kotikestesse ümber villida, sealt õigesti õhku välja lasta ja kiirelt sügavkülma pista. Silveri ülesandeks sai ka kuldaväärt sisuga kotikeste emapiimapanka kullerdamine.
Anni ja Silveri poeg Priidik sündis kaks ja pool kuud enneaegsena. Kauaoodatud beebi hakkas sündima 24. nädalal. Haiglas rangel lamamisrežiimil olnud Anni suutis beebit kõhus hoida kuni 30. nädala alguseni ning siis järgnesid kurnavad kuud lapse kosumise nimel, kirjutas Kroonika mullu oktoobris. „Jalutasime perega metsas, kui tundsin, et midagi voolab – oli alanud verejooks,“ meenutas Anni hirmuäratavat hetke. „Ma ei teadnud, kas laps sünnib sealsamas metsas või mis saab.“