Suri nahakunstnik Ruth Heidok

Ruth Heidok sündis 7. novembril 1950. aastal Tallinnas. Õppis Tallinna I Keskkoolis ja seejärel lõpetas 1969. aastal Tallinna 24. Keskkooli tarbekunsti kallakuga klassi. Ruth Heidoki professionaalne teekond sai selge fookuse juba keskkoolis. 1975. aastal lõpetas Heidok Eesti riikliku kunstiinstituudi nahkehistöö erialal.

Ruth Heidok oli 1989. aastast Eesti kunstnike liidu liige. 1992. aastal astus Heidok Eesti nahakunstnike liidu liikmeks, mille esimees oli aastatel 1992–1998. Alates 1975. aastast esines ta arvukatel tarbekunsti- ja köitenäitustel Eestis, Lätis, Leedus, Venemaal, Rumeenias, Iirimaal, Saksamaal, Soomes, USAs, Austraalias jm. Esimesele väljapanekule 1984. aastal Kullo Lastegaleriis lisandusid isiknäitused 1990. aastal Tallinna kunstisalongis, 1995. aastal Oulus Soomes, 1996. aastal Adamson-Ericu Muuseumis, 2017. aaastal Tallinna tehnikaülikooli raamatukogus ja Vabaduse galeriis, 2019. aastal Tallinna Jaani kirikus ning 2020. aastal Eesti Rahvusraamatukogus ja Kuressaare Raegaleriis. Oma töid teostas Ruth Heidok nahakunsti rikkalikke võimalusi kasutades erinevates kaunistustehnikates, millest lemmikuteks said nahavool, lõike- ja klišeetehnika, aplikatsioon ning koloreerimine.

Paralleelselt kunstnikutegevusega töötas Ruth Heidok 1976. aastast alates siiani Tallinna huvikeskuses Kullo kunstiõpetajana. Põhiliselt nahkehistöö õpetajana, viimasel kümnel aastal aga juhendas ka joonistamise ja maalimise kursusi. Aastatel 1997–2007 töötas Heidok ka Tallinna Mustamäe laste loomingu majas nahkehistöö õpetajana. Ruth Heidok on aastate vältel korraldanud palju näituseid koos õpilastega, keda ta pühendunud järjekindlusega erialast vaimustuma suutis panna. Lisaks ilmus 1986. aastal asjahuvilistele Ruth Heidoki koostatud raamat „Paberi-ja papitööd“ kirjastuselt Valgus.

Loomult kohusetundliku, tagasihoidliku, tööka ja väga vitaalse inimesena oli ta ikka haaratud erialasest tegevusest. Selle kõrval tuli aastate jooksul palju energiat suunata ka haigestunud pereliikmetele ning pärast vanemate ja abikaasa kaotust jätkata oma elu üles ehitamist. Elurõõmu aitas alal hoida tütre pere lastelastega, kelle toel Ruth hoolimata terviseraskustest töötamist sai jätkata ning kelle hooliv tähelepanelik abi saatis teda elutee lõpuni.