Ülevaate omamine Eesti metsade seisust on mõistagi vajalik, et hea peremehena oma rohelist kulda majandada. Metsa najal seisis püsti ju isegi Eesti kroon – oma raha oli tagatud Eesti metsaga. Küsimus on aga, kuidas metsast ülevaadet saada, kust andmeid koguda, kes tulemusi analüüsib ja kes tulemustele ligi pääseb.
Parasjagu päevakorral vaidlus inimeste isikuandmete lõplikult selginemata eesmärkidel riiklikku andmebaasi kogumise ja edasise kasutamise üle pole veel maha jahtunud, ent sama mure on õhus ka meie metsa puhul. Kui riik kogub statistilise metsainventuuri tarbeks andmeid proovitükkidelt üle kogu Eesti, siis kas ülejäänutel peale kogujate endi, nii metsaomanikel kui ka muidu huvilistel on õigus teada, kelle metsast andmeid korjamas käiakse? Praeguse seisuga on koordinaadid salastatud ja riigikogus on käsil nende veelgi kõvem salastamine. Kuid sellest tulenevalt on ka kogu edasine protsess saladuseloori all, sest pole võimalik kontrollida andmete kogumise ega andmetöötluse kvaliteeti. Seega tuleb pimesi uskuda andmete põhjal tehtavaid järeldusi ja otsuseidki.
Kui salastatuse pooldajate arvates tagatakse just sel moel tulemuste autentsus, võib samavõrra spekuleerida, et just salastatuse tingimustes on lihtne jõuda täpselt selliste tulemusteni, milleni soovitakse jõuda – kasvõi poliitilise tellimusena. Seega oleks just ühiskondlik kontroll – metsakaitsjad ja loodusaktivistid – kvaliteedigarantii, kui neid lastaks andmetega tutvuma ja neid kontrollima. Seda neil teha aga ei lasta. Miks? Keeld lähtub eeldusest, et andmete avalikustamisel hakatakse nendega manipuleerima. Et omanik võtab kõrvalt metsa maha, aga proovitükk jääb püsti, nii et statistika näitab endiselt metsa mühamist. Kui aga vigase statistika tõttu ei saaks Eesti enam osaleda CO2 kauplemise turul ja kaotaks kümneid miljoneid, siis kas eesmärgiks polegi mitte hoopis kvootidega raha teenimine? Kuid ka varjamine rahateenimise püha eesmärgi nimel pole tehtud kvaliteetselt, kui Õhtulehel õnnestus proovitükkide asukohad avalike andmete põhjal hõlpsalt välja arvutada.
Andmete liiga kitsa kildkonna kätte koondumine pole hea, kui puudub igasugune kontrollivõimalus, sest nii kannatab ka usaldusväärsus. Seega tuleb leida lahendus punnseisust ülesaamiseks, olgu või eestlastele omaselt kohtuvaidluste abiga, kui metsastatistikud usalduse taastamise muudest võimalustest keelduvad.
Kommentaarid