Inimesed

Pärnu vanas katlamajas elab sel suvel päris vanapagan 

Katrin Helend-Aaviku, 28. juuni 2021 15:13
„Kas sa lähed kaugele?“ küsib vanapagana kõige noorem tütar Riia. „Kaugele,“ vastab vanapagan. Vanapagan - Ago Anderson, Riia - Elsa Johanna TalvistuFoto: Priit Loog

Sel suvel tasub Pärnus Fortumi vanast katlamajast aukartusega mööda käia, sest seal elab vanapagan. Päris vanapagan. Ja mitte ainult – katlamaja katuse alla mahuvad koos vanapaganaga ka Kaval-Ants ja kirikuõpetaja. Ka nemad tunduvad olevat päris. Kes julgeb, läheb vaatama.

Ilmselt on Fortumi vana katlamaja ainus katlamaja maailmas, kuhu on ehitatud kirik. Muidugi mitte igaveseks, vaid ainult suvekuudeks, mil Põrgupõhja Jürka seal õndsaks tahab saada. Katlamaja atmosfäär sobib Endla teatri suvelavastuseks „Põrgupõhja uus wanapagan“ imehästi ja annab ka häid ruumilisi võimalusi.

Andrus Kivirähk kirjutab kolm aastat tagasi ilmunud samanimelise raamatu eessõnas, et aegade jooksul on kriitikud kahelnud selles, kas Põrgupõhja Jürka ikka oli ehtne vanapagan. Või oli ta ikkagi oma fantaasiates elav külahulluke, napi aruga mehehiid. Sest kui päriselt pole vanapaganaid olemas, siis kuidas nad romaanideski saaksid päris olla.

„Täpselt samasuguse põhjendusega kiputakse Astrid Lindgreni Karlssoni kallale ning üritatakse temas näha pelgalt igavuse käes vaevleva Väikevenna väljamõeldist. Sest päriselus ju ei lenda parajalt paksud mehed väikese propelleri abil aknast sisse või välja!“ kirjutab Kivirähk ja märgib, et Lindgreni jaoks oli aga kõik täiesti selge. Tema jaoks oli Karlsson päriselt olemas – lisaks Väikevennale suhtlesid temaga ju ka Majasokk ja onu Julius, vargad Ville ja Rulle ning Karlssoni pilt avaldati isegi ajalehes!

„Ka Tammsaare on minu meelest päris kindel, et Jürka näol on tegemist tõelise vanapaganaga,“ kirjutab Kivirähk. Ta küll lisab et päriselus pole loomulikult vanapaganaid olemas ja kirjandus on ainult muinasjutt, aga võta sa kinni - see, mis sünnib nüüd suvekuudel Pärnu vanas katlamajas, kallutab mind kangesti uskuma, et mõni vanapagan võib ka päriselt olemas olla. Igatahes see vanapagan küll, kelle kohta kavaleht väidab, et ta on Ago Anderson. Tema Jürka mõjub liigagi usutavalt. Veenvusega haakuvad ka teised osatäitmised – Kadri Rämmeldi vanapagana moor, Triin Lepiku Juula, Tambet Selingu Kaval-Ants, Sten Karpovi kirikuõpetaja.

Lavastaja Kaidi Viidas, kes on tüki Ott Kiluski dramatiseeringu järgi lavale seadnud, ütleb, et tema nägemus Tammsaare raamatust ei ole tingimata midagi uut, lihtsalt igas ajas asetuvad kirjaniku püstitatud ajaülesed probleemid uude valgusse.

Ilmalind on siiski üks tegelane, kes Tammsaare raamatust puudub, aga kelle Viidas on pannud helge hingena katlamaja lae alla kiikuma. Ilmalend ei sekku ilmaellu, aga ta on olemas, üsna käeulatuses ning jagab lauluga lohutust ja lootust. Seda läheb lunastuse küsimusega maadlevatel tegelastel väga vaja. Aga kas nad tema ilmahäält ka kuulevad? Kõik ilmselt mitte. Vanapagana kõige noorem tütar Riia igatahes kuuleb. Lavastuse kõige hingehellem stseen ongi see, kui väike kleenuke Riia lõõritab keset sünget kaost oma õrnheleda häälekesega Ilmalinnu laulule vastu. On loodud side. On lootust. Kui on juba vanapagana tütrel, on teistel ammugi.

Valida lavastusse Riia ossa mitte näitleja, vaid laps, oli tänuväärt otsus. Kusjuures roll ei ole sugugi kergete killast – see nõuab julgust ja head omavahelist sidet ja usaldust näitlejatega. Ei ole just lihtne oma vanapaganast mänguisa juurde kinnisesse kirstu pugeda. Riia rollis on erinevatel etendustel kaks andekat tüdrukut – kas Agata Apostol või Elsa Johanna Talvistu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee