„PUUDUTA MIND“ | Ingleid maaliv kunstnik loob oma teosed meditatiivses seisundis

Maalidele nime andmine on püha toiming

Kalamees sõnab, et sõnadel ja nimedel on suur vägi ning tema jaoks on maalile nime andmine väga oluline ja püha toiming ning nimi peab haakuma maali energiaga. Näitus „Nemad, kes toovad valguse“ on saanud nime ühe maali järgi, mis sündis 2020. aasta novembris.

„Viimane aasta on meile kõigile olnud erandlik ja täis ootamatusi. Ilmselt me jääme seda mäletama koroona-aastana. Ja kuna eelmise aasta lõpus ma tundsin teatud ärevuse ja kollektiivse hirmu ülestõusmist paljudes inimestes, siis minuni jõudis teadmine, et mul on vaja oma maale sotsiaalmeedias rohkem näidata, et toetada inimesi sel keerulisel ajal. Et nad saaksid toetust, saaksid korraks eemalduda oma argimõtetest, et leiaksid suuremat rahu ja saaksid oma emotsioonidega paremini hakkama. Seega on paljud selle näituse maalide nimed on sündinud ühisloominguna,“ räägib Kalamees.

Nimelt jagas ta oma maale paaril korral sotsiaalmeedias üleskutsega inimestele, et nad räägiksid oma lugu, mis maali vaadates üles kerkib ja annaksid pildile endapoolse nime. 2021. detsembris pakuti 6 maalile ligi 600 nime. Kalamees tegi sealt omakorda valiku tunnetuse järgi.

Ja kuna nimesid sai niivõrd rikkalikult, siis paljud maalid said koguni kaks nime. Nagu ees- ja perekonnanime. Ühe maali nimi on „Südamehääl“ ehk see, mis meid ühendab. Järgmise maali nimi „Elumaatriks“ ehk joondumine kõiksusega. Näituse nimipilt on „Kaksikleek ehk Nemad, kes toovad valguse“. Jaani kiriku näitus ongi saanud nime selle maali järgi ja häälestab kogu ruumi.

Kõik, mida kunstnik maalib, on meie ümber olemas aga teises sageduses

Kalamees selgitab, et kui ta maalib, viibib ta meditatiivses seisundis. Ta ühendab end täiesti lahti analüütilisest mõttetasandist ja ühendub üliteadvusega. „Selles seisundis olen puhas kanal vastuvõtmiseks. Kõik see, mida ma maalin, on meie ümber olemas, aga me viibime sageli teises sageduses, kus seda näha ja tajuda oleks võimalik. Kui maalin, siis panen mängima ka muusikalise tausta, mis mind toetab ja edasi juhib. Maalin läbi oma tunnetuse ja kogu minu elu kestnud kogutud vaimse pagasi toetusel,“ räägib ta.

Kalamees tõdeb, et maalide valmimisajad on erinevad - mõnda maali võib maalida aastaid

Maalid pikalt enne, kui tuleb teadmine, et nüüd on saanud valmis. Mõnda nädalaid. Aga on ka maale, mis tulevad loetud tundide jooksul. Kiiresti ja suure intensiivsusega. „Näiteks näituse nimipilt valmis ühe ööpäeva jooksul. Ta tuli alla tohutu kiirusega ja intensiivsusega nagu välk või pikne. Selle maali valmimise ajal unustasin ma täiesti söömise ja magamise. Ma ei saanud panna enne pintslit käest, kui ta oli täiesti valmis. Pintsel on siinkohal ülekantud mõiste, sest sageli maalin sõrmedega, kätega, sest nii saan kõige paremini anda edasitajutavat energiat kätest otse lõuendile. Maalimise puhul ongi kõige olulisem ja vahel ka keerulisem tabada ära see õige hetk, kui maal on valmis,“ toob ta välja.

Taevalikud harfihelid lõid helge atmosfääri

Kalamehe jaoks oli selle näituse avamine hästi oluline. „Mul oli talvel selline ümmargusem sünnipäev ja kuna siis väga tähistada ei saanud, oli minu jaoks selle näituse avamine tagantjärele tähistamine. Ja see oli minu jaoks selline sügavama tähendusega ettevõtmine,“ räägib ta.

Kui kunstnik tavaliselt paneb oma maalid vaikselt näitustele üles ilma suurema kära ja tähelepanuta, siis sel aastal tundis ta, et tahab seda teha suuremalt, nii et inimesed saaksid sellest samuti osa.

Kui ta mõtiskles, millised helid võiks maale toetada, siis jõudis ta kohe harfimuusikani. „Minu sõpraderingi kuulub imeline hing Kreet Rosin-Pindmaa, kelle tegevust vaimse nõustajana ja imelise loojana ma väga hindan ja austan. Nii palusingi Kreeda harfi mängima, et toetada näituse avamist sakraalsete helidega. Üks mu teine kaasteeline, Aliis Vene tuli samuti appi ja ehtis Jaani kiriku ära nii, nagu ma ise kunagi poleks suutnud,“ rõõmustab kunstnik.

Tänu maalidele, taevalikele harfihelidele, kujundusele ja kõigile kohaletulnutele sündis helge ja külluslik atmosfäär. Ta toob veel välja, et ühe maali nimi on „Kuldtempel“ ehk olemise puhas ruum. Ja just see püha ruum kaheks näituse avamise tunniks Jaani kirikusse sündiski.

„Inimesed ei tahtnud kiiresti edasi liikuda, vaid jäime kirikusse suisa paariks tunniks ja oli ka spontaansed ülesastumised, millest mul polnud aimugi. Igale avamisele tulnud inimesele kinkisin kaasa kristalli, mis jäi seda sündmust meenutama,“ räägib Reet Kalamees.

Näitus „Nemad, kes toovad valguse“ on Tartu Jaani kirikus avatud 3. juulini.