GALERII | Maie Parrik esitles oma debüütluulekogu: juba kooliajal meeldis mulle luuletamisega tegeleda

Eesti Kirjanduse sihtasutuses üllitatud luulekogu, millest leiab poeesiat läbi paljude aastakümnete. 1966. aastal kirjutatud „Ei Maiekene muuda meelt, ta rõõmsas rütmis laulab veel!“ kõlab otsekui ettekuulutus järgnevateks pikkadeks aastakümneteks, kirjutas Naisteleht tänavu veebruaris.

Maie loometee sai alguse tänu koduaiast leitud instrumendile. „Mängisin ükskord aias ja vaatasin, milline ilus pill – suupill! Mõtlesin, et läheb vihma käes rooste. Proovisin mängida ja lihtsad lood „Poisid ritta, kodu poole“ ja „Juba linnukesed“ tulidki välja,“ meenutas ta. Oli sõjaaeg, ju naabrid pillasid selle Rootsi põgenedes maha.

Suupillile järgnes lõõtspill. Isa tõi selle Pärnust kaasa ja arvas, las laps proovib. „Nii palju proovisin, et sain koolipidudel esineda,“ tähendas Maie. „Kuna olin koolis viletsaim õpilane, siis seal ma laulda ei julgenud. Hakati narrima. Laulmas käisin pioneeride majas oma viis aastat.“ Peagi said selgeks ka akordioni sõrmitsemine ja esimeseks oli venna sõbra pill.

„Mäletan, kuidas istusin maja taga toolile ning hakkasin klaviatuuri ja basse omavahel kokku sobitama. Siis hakkaski lugu loo järel tulema,“ rääkis ühe aasta Nõmme lastemuusikakoolis akordionimängu õppinud Maie. Viis aastat tagasi ilmus naise debüütalbum „Viies ratas“ omaloominguliste laulude paremikuga, kus lisaks autorile laulavad Voldemar Kuslap, Väino Puura jt. Mitmele loole kirjutas teksti legendaarne Heldur Karmo.